3. Peadki ma tõstma ei julgund. Kuu oli kõlisev hõbe. Silmad pooleldi sulgund, astusid piki jõge. Astusid rahutul rühil, hoogavas rusutu-rutus. Loomiseelne ja tühi viirastus maailm su nutus: naerude ähvardav seostus, naljade paljastav paljus, ja sinu pisarais eostus valguse võrratu valjus. 4. Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse, pettumuste trotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba hing leiab ilma, et ta üldse otsiks. Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas. Ma kannan endas kosutavat kaevu nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua ja põdema jään janu võikaid vaevu. Saan haavu unelmate sõjatandril. Ei taha ja ei oskagi neid katta. Laev olen, mille sadam asub mandril, mis praegu on veel merest kerkimata. Õhtute kollane tolm Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse liikuvate juhuste märklaudadesse. Lastakse muidugi uljalt. Enamasti lastakse mööda. Sagedasti lastakse iseenese südamesse.
kehtestatud piirangute ja nürimeelse kuulekuse vastu, andis filosoofilistes elu mõtte ja tõe otsingutes suure tähtsuse juhusele ja mängule. Inimese vaimses eneseteostuses väärtustas ta eriliselt kunsti, oli esteetilise tingimusteta ja ustav ülistaja. Luuletaja hoiak on romantiline, ta püüab haarata hetkest kõike. Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse pettumuste trotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba hing leiab, ilma et ta üldse otsiks. Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas. Ma kannan endas kosutavat kaevu nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua ja põdema jään janu võikaid vaevu. Saan haavu unelmate sõjatandril. Ei taha ja ei oskagi neid katta. Laev olen, mille sadam asub mandril, mis praegu on veel merest kerkimata. ("Neli etüüdi") Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
annaabi.ee 
