häda ja õnnetust. See ongi hybrise üks tunnuseid. Liiasus, mingisuguste omaduste üleküllus, ja uhkus ja kindlus selles, et mis tema - kangelane - teeb, on õige. Põhinebki ju kogu loo keskne probleem eksitustele, valestimõistmistele ja tahtmatusele kuulata - klassikalised tragöödia elemendid. Ja muidugi on siinjuures oluline peategelase sügav veenudmus, et tal on õigus, kõik teised on lollid. Selle oma õiguse (seda võiks nimetada isegi Leemeti vimmaks) tõestuseks ei näe kangelane enam muid vahendeid kui vägivald (vrdl Prantsuse revolutsioon, kus kõik, kes ei mõelnud nii nagu head ja õilsad revolutsionäärid giljotineeriti). Nii tegi ka Leemet - põletas külasid ja piinas karusid. On üsna tüüpiline ,,vabastajate" võte sundida olendeid omale vastuvõetamatut tegema ning siis seletama, et näete, teie uskumused on lollid ja nõmedad, vaevlete ebausu küüsis. Nii tegid ristirüütlid
Kui sellega ei tegeleta, võib see muutuda meile nii omaseks, et see pole enam teadvustatud 26 27 Toimetulek oma isikliku psühholoogilise rämpspostiga valu kestma, see pulbitseb, aja vihale ja tardub vimmaks... nad jäävad ka pärast väikesi Halvad päevad, ebaõnnestumised ja enesekriitilisus käivad sageli käsikäes. Kui me ei saa hästi tagasilööke abituiks päevadeks, võib-olla ka kuudeks. Pärast suuri lüüasaamisi ei pruugi hakkama, võime vahel olla enda vastu üsna karmid – ebaõiglaselt karmid. nad kunagi taastuda. (1991: 45)
annaabi.ee 
