maailmasõjavahelise ühiskonnaga ja sellega, milline oli elu see aeg nii Eestis, kui ka Ameerikas. Väga selgelt oli võimalik näha kontrasti, mis nende kahe vägagi erineva riigi vahel sellel ajaperioodil oli. Näidendist käib läbi ka väga kõvasti kommunismi ja kapitalismi vastandumine Üks vend pooldas üht, teine teist. Jakob oli lahkunud Eestist enne suurt revulutsiooni ja tema ei olnud suutnud omaks võtta teistsuhust mõtteviisi. Tihti ajas Villemit närvi Jakobi kommunismi põhimõtetest rääkimine, sest selline jutt oli sel perioodil rangelt keelatud Eestis. Tsiteerides autorit ,,Niisuguseid kirju ei saa välja mõelda. Nagu üldse ei saa välja mõelda elu, mida me päevast päeva ja aastast aastasse elame, teadmata, mis saab pärast"" Sõnum, mis minuni sellest jõudis, oli see, et tuleb veeta aega oma lähedastega nii palju kui võimalik, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda ning ei pruugi neid enam kunagi rohkem näha.
4. "Nelikümmend küünalt" (1966, 1995) Direktori asetäitja Villem Alavain on jõudnud oma 40. sünnipäevani. Pidu on läbi, külalised lahkunud, küünlad kustumas ja Villem mõtleb tagasi neile neljakümnele aastale küünal haaval. Iseenesest on Villemi elukäik sarnane nii paljude tema aastakäigu poiste omadega: gümnaasium, põgenemine Soome, sõdimine "valel poolel", Siberi vangilaager, vabanemine, tagasitulek ja vaevaline töö otsimine. Villemit nagu paljusid teisigi aitavad tutvused "õigete" inimestega, ta teeb kiiret karjääri ja enne neljakümneseks saamist on tal justkui kõik olemas mis vaja: hinnatud töö, õnnelik abielu, hea armuke, jõukus. Ometi on tal sel juubeliõhtul pärast külaliste lahkumist hinges tusk ja tühjus. See kõik pole see, ta pole seda kõike tahtnud, olud on ta lihtsalt selleni viinud. 5. "Jumalat ei ole kodus" (1971, trükiarv 32 000)
annaabi.ee 
