Inglismaal 13. sajandil klassikaline pärisorjuse aeg. 13. sajandil väiketalupidamine, rahvas vaene, demograafiline kõrgaeg, talukohtadele nõudlus suur, see ajas rendi ja ostuhinnad kõrgeks ja seda rohkem vaesutust tuli. Õiguslikult talurahvas halvas olukorras. Mõisnikel suured võimalused pärisorjade piiramiseks. Ka vabatalupojad, rentnikud ning rendihinnad pärisorjadele olid kõrgemad kui vabatalupoegadele. Vabatalupoegadel rendikohti sai üles öelda aga villaanidel (pärisorjadel) oli nende koht tagatud. Külas polnud päriorjad vaeseimad vaid need, kellel polnud maad. Taodeldi lausa villaanikohta, et saada maavaldust. Baltimaadel kirjanduses pärisorjuse kohta öeldud, et vabatalupojad on ka võtnud pärisorja kohti üles. Registrid maavalduste kohta lubavad maavaldajate kohta öelda, et pärisorje 2/3 ehk u 60% ja vabu talupoegi 1/3. Piirkondade vahel valdamiste protsent varieerub. Vabade elanike hulk üsna suur. Villanud (villaan)
Ilmselt 2-3 päeva nädalas. Vilaanid pidid lisaks teorendile tasuma ka andameidja ka naturaalandameid ja muid makse. UK-s samamooi oli peamiseks pärisorjamaksuks tallage. Kindlasti olid villaanid sunnismaised, vabad võisid kohta vahetada. Villaanid võisid mõisnikult loa saada , et ümber asuda, kuid pidid trahvi maksma( chevatium). Võõraid pärisorje ei võinud keegi teine ka vastu võtt. Villaanidel talude üle ei olnud omandiõigust, talu kuulus maavaldajale. Oli kaasusi kus sarnaselt renditalupoegadega võisid villaanid müüa ja osta, kuid seda vaid maavaldaja nõusolekul. Villaanide talukohast välja tõstmisi on vähe. Õigus oli maavaldajal seda teha aga üldiselt seda siiski ei tehtud. Ka kõik ülejäänud vara, mis villaanist talukorrast surma korral üle jäi läks järeltulijatele, kuid seaduslikult seda ei tunnistatud. Mõisnike enda retoorika oli see, et villaanidel
annaabi.ee 
