põhihariduse, õppides vastavalt muutlike võimalustele saksa, eesti ja läti koolides . Päikese rõngas Äike Rõngu surnuaial Mu lapsepõlve Rõngu suved on piiralt päikese Välk õmbleb kokku kõue räbalaid rõngaga. ja tõbmab vihmasärki üle puu. Sääl hurmja kuuseheki taga on kõike, mida Surmalasti on jääkud ristid vaid südamele vaja. ja kaugel vilksatades kase luu. Kaev vinnab üles selgust iga ämbriga. Õhk käriseb. Sel kohtupäeva hääl. Aed pillab sõstraid, õunu, ploome kahe käega. Taob müdinaga taevaviha härg. Ja tiigi võõras viludus ei ole muud kui turbasaare, Ei puhke tema järel valgushääl! lahke vari, Ta sõra jälgedes on muld vaid märg. mis sunnib viibima, triivima, ujuma , Siin haua varju pugend sinilill.
Luuleteksti analüüs ÄIKE RÕNGU SURNUAIAL (Elukogu, 1978, lk 20) Ivar Ivask Välk õmbleb kokku kõue räbalaid ja tõmbab vihmasärki üle puu. Surm-alasti on jäänud ristid vaid ja kaugel vilksatades kase luu. Õhk käriseb. Sel kohtupäeva hääl. Taob müdinaga taeva viha härg. Ei puhke tema järel valgusnääl! Ta sõrajälgedes on muld vaid märg. Siin haua varju pugenud sinilill. Kuldnoka laul on seitsme luku taga. Küll kiusab koolnuid saju torupill, mis kutsub: Pese silmi, ära maga! Siis aga paisub vaikus keset äikest, sest surma vastu paiskas Jumal päikest. 1. Määra luuletuse värsimõõt (tegemist on silprõhulise värsisüsteemi mõõduga). 2
!" ütlesin imestunult. Istusin veidi maas ja siis ronisin igaks juhuks liaanide otsa tagasi. Ma ju ei teadnud seda maad ja kas siin on siis või mitte. *** Kui olin jõudnud rusudele päris lähedale, et kuulsin, kuidas töömehed rahmisid, hõikusid ja keevitasid nägin enda poole roomamas suurt boamadu, mis oli oma kolm ja pool meetrit pikk ja maailmatu paks, nagu oleks keskmise palgi alla kugistanud. Ma olin väga hirmul ja ma ei osanud midagi teha. Madu roomas järjest minu poole vilksatades pead tõstes keelt. Ma olin loodussaadetest kuulnud ja näinud, et boa on oma suuruselt väga väle madu. "Tema eest putku pistes ei jõua ma kuhugile! Ta on selleks liiga väle. Aga äkki kuulevad töömehed mind?..." mõtlesin endamisi. "Appi! Appi! Boamadu tahab mind rünnata, appi, appi, tulge ruttu appi!!!" karjusin täiest kõrist. Kovitamine??? vaikis ja minu kõrvu kostis tööliste hõikeid. "Siia, siia, ma olen siin! Tulge ruttu appi!!!" hõikasin neile. Nad jõudsid mao lähedusse.
annaabi.ee 
