ületataks ka kuivemate luhtade puhul. Teisest küljest võivad suurtel luhtadel pehmemad alad hoopis alakarjatatuteks osutuda, kuna loomad valivad toitumiseks kõrgemaid ja kuivemaid kohti. Et nad sööksid luha ühtlaselt madalaks, sealhulgas soonekohad, lombid jms, võib olla tarvis neid ajuti taraga piirata aladele, kus nad ise käia ei eelista. Samuti võib olla tarvis loomi taraga eemal hoida (vähemalt taimede viljumiseni) looduskaitsealuste taimede populatsioonidest. (http://www.keskkonnaamet.ee/public/PLK/Lisa_4_Luhtade_hoolduskava_2011.pdf) Aruniitudel on oluline mitte üle karjatada, kuna see vähendab nii niidu floora kui fauna liigirikkust. 50-60% madalmurusust vegetatsiooniperioodi lopuks on sobiv tulemus (Jürgens ja Sammul 2004). Vastavalt poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse saamise nouetele
eri populatsioonideks. Kui ühes ja samas kohas lähteliigi territooriumil kujuneb kaks või enam uut taksonit, on tegu sümpatrilise liigitekkega. Kui uue taksoni formuleerumine toimub väljaspool lähteliigi leviala, on liigiteke allopatriline. Liigitekke kestust hinnatakse kümnete ja sadade tuhandete, isegi miljonite aastatega. Selle aja määrab valiku kiirus ja taimerühmale omase virginiilse perioodi kestus (aeg viljastumisest esimese viljumiseni). Liikide säilimise kestus on ka väga erinev. Keskmine liikide vanus õistaimedel on miljon aastat. Liigitekke tähtsamad moodused taimedel: 1. Järkjärguline, väga aeglane populatsioonide teisenemine samal ajal, mille tagajärjel lähteliik (antsestraalne liik) asendub pika aja jooksul uue liigiga. 2. Aeglane sümpatriline populatsioonide eristumine ning isoleerituse süvenemine, mis viib ökoloogiliste rasside kujunemise ja täieliku eraldumiseni. 3
annaabi.ee 
