-ndatel: neoliitilisele revolutsioonile järgnes 19 linnaline revolutsioon. Toimus siis, kui metallurgia ja keraamika areng oli viinud välja käsitööspetsialistide tekkimisele, need arengud muutsid sotsiaalse organisatsiooni reegleid. Mingi käsitööala spetsialistid ei tegelenud ise toidu tootmisega, neid toideti maaharijate ülejääkidega. Käsitööliste toodangut tuli levitada ja toormaterjale tuli sisse tuua välistest leiukohtadest. Viljelustehnikad täiustusid, sest oli vaja toota rohkem toitu, et toetada mittepõllunduslikku asustust otsiti võimalusi, kuidas rohkem toota, üheks võimaluseks saagikust suurendada oli kunstliku niisutuse kasutuselevõtmine. Irrigatsiooni kasutuselevõtmine lisaski tootlikkust, suuremad ülejäägid viisid aga omakorda selleni, et tekkis tsentraliseeritud kontroll toidutootmise ja ülejääkide jagamise üle. Mitmesuguste maksude ja andamite kehtestamine viis kapitali akumulatsioonini. Kõik see viis
toidutootmine muutus intensiivsemaks. Nii Põhja- kui ka Lõuna-Hiina põllunduslikud asukad asustasid varem kultiveerimata alasid. Varsti õitsesid üle kogu Hiina paljud regionaalsed maaviljeluslikud kultuurid. Asustusmuster jälgis jõgede orge ja mererannikut. 66 Toidutootmise arenemine Hiinas oli pikk protsess, mis algas üsna samal ajal eri kohtades üle kogu maa. Inimesed viisid oma k viljelustehnikad vastavusse kohalike oludega. Hilisem tüüpiline viljelusmajanduslik asustus oli laiema areaaliga kui Yangshao kultuuri. Püsiasustusega külad kindlustati sageli muldvalliga. Põhja-Hiinas kasvatati hirssi, veiseid, lambaid, kitsi ja võib-olla ka hobuseid. Kohaliku tähtsusega olid küttimine, korilus ja kalapüük. Vallide ehitamine küla ümber külaelu pidi olema paremini organiseeritud. Uueks põlluviljaks Põhja-Hiinas oli riis. Riisi kasvatamine levis siia lõuna
annaabi.ee 
