asustus, leidub iga asustuskeskuse ümber enamasti mitmeid kalmeid. Põhja-Eestis ilmneb Valter Langi muistiseplaanide põhjal otsustades Rootsiga sarnane tendents, s t rauaja esimese poole kalmed paiknevad enamasti asulakohast kaugemal, kui rauaaja teise poole kalmed. Antud töös pole sellele tendentsile siiski kuigivõrd tähelepanu pööratud ning Valter Langi järgmises töös (Lang, V. 2000. Keskusest ääremaaks. Viljelusmajandusliku asustuse kujunemine ja areng Vihasoo-Palmse piirkonnas Virumaal. (Muinasaja teadus 7.) Tallinn.) on asustusüksuste keskusteks loetud kogunisti kalmeid endid. Teise Põhja-Eesti asustusajaloga tegelenud uurija Gurly Vedru hinnangul asuvad Põhja-Eesti kalmed siiski selgelt asustusüksuste äärealadel, mitte keskel. Sama nähtus on kindlalt iseloomulik ka Saaremaale. Mujal Eestis pole antud probleemiga kuigivõrd tegeldud.
Elati suhteliselt liikuvalt. Majandus põhines karjakasvatusel, peamiselt kitsed, lambad, aga ka sead, veised. Põllunduse aluseks oli oder. Jätkuvalt peeti ka jahti. Valitses laibamatus, surnud maeti kõverdatult, kasutati ka ookrit. Hauapanustena kasutati väga palju teokarpe. Lääne-Euroopa megaliidid Euroopas neoliitikumist megaliitehitised. 5 at algul eKr oli Prantsusmaa kesk- ja põhjaosas tegu viljelusmajandusliku asustusega. U samal ajal seal ka esimesed megaliitehitised. Megaliidid levisid peamiselt rannikualadel (Hispaania, Portugal, Briti saared, Prantsusmaa, Lõuna-Skandinaavia, Korsika, Malta). Varasemad neist ehitati u 4500 eKr. Hiliseimad pronksiaja algul. Kasutamine lõppes u 1500 eKr. Varem arvati, et megaliitide ehitamise oskuse ja kombe tõid Euroopasse Vahemere idaosast pärit siirdlased u 2500 eKr. Laialtlevinud hüpoteesi kummutasid C14 dateeringud
annaabi.ee 
