Meil on vaja noori ja edumeelseid, kes suudaksid olukordi hinnata teise pilgu alt. Sestap loodi ka projekt ,,Talendid koju" Eesti vajab neid. Aga küsimu on: kas välismaal elavad noored vajavad ka Eestit? Välismaal veedetud aeg ei möödu ju ainult õppides või tööd tehes. Luuakse uusi sidemeid, millest võib olla keeruline loobuda. Ka ei ole Eesti võimeline ambitsioonikate unistusi rahuldama. Mitmeid erialasid, mille pärast üldse välismaale mindi, Eestis lihtsalt ei viljeleta. Motivaatoriks tagasi tulla on aga soov elada Eesti kultuuriruumis, kus on kasvatud ning millega ennast samastatakse. Eestlane on hea olla eestlaste hulgas. Inimeste seas, kes jagavad ühesugust ühiskondlikku mälu ning kes on lapsepõlves samu raamatuid lugenud. Samas kultuuriruumis kasvanud inimestega on lihtsam ühist leida. Teiseks oluliseks põhjuseks, miks ollakse valmis välismaal välja teenitud positsioonist loobuma, ja tagasi tulema, on pere
mõtteviis. Kas see on teadlik samm või kas te tegutsete või mõtlete selles suunas ka ise teadlikult? Me teeme seda juba nii automaatselt. Ahjupuud lähevad ahju, kaupa tuleb, toitumine on tervislik, kogu selle keskkonnasõbralikkuse alla käib ka tervis, kogu pedagoogikat võetakse kui tervist toetavana. Ongi termin, et waldorfpedagoogika on tervendav pedagoogika. See läheb lihtsalt lastele üle, seda niimoodi ei viljeleta, et eile olime ebatervislikud, täna nüüd teeme tervislikku toitu ja sellepärast, kui see küsimus tuleb, siis on ainus mõte see, et me ei viljele ju seda niimoodi aga tegelikult me kanname seda iseendas. Kui oleks veel võimalik, siis võiks olla see unistuste talulasteaed koos aia ja loomadega. Ja ükski kasvataja ei ütle, et viskan prahi maha ja murran oksad ja hüppame lillede peale. Ja seda ei tehta ja kui ehitusmaterjalidest rääkida, siis kohe jäetakse lakid
annaabi.ee 
