kirjanduselu tulipunktiks. Tekkis sõnavõtte poolt ja vastu. Realism oli muutunud päevaküsimuseks, asi liikus ja tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Eesti realistilik külajutt, mille kirjutamist Grenzstein oli õhutanud, muutus varsti moeasjaks ja mitmed andekad kirjanikud asusid selle kirjutamisele. Juhan Liiv, August Kitzberg, Eduard Vilde ja Ernst Särgava kujunesid varsti kõige silmapaistvamaiks uue voolu viljelejaiks. 2.Juhan Liivi jutustused, temaatika J. Liivi külajutt ''Igapäevane lugu''. Kõik jutud algavad sellega peale, et kuskil midagi iseäralist sünnib, et kuskil midagi saab sündima või et kuskil midagi on sümdinud, millest iseäralised asjad järele on jäänud. Selles jutus siin ei ole midagi iseäralist; sellel ei ole muust jutustada kui ainult vaesest Punasoo Marist. Ja ühe Punasoo Mari elus ei ole tõesti midagi iseäralikku ette tulnud, ei alguses ega lõpus.
ideoloogiast, kuhu kuulusid ka kodu kaunistamine, kodutütarde ja noorkotkaste liikumine jne. 1934. aasta riigipöördega kaasnenud ,,mahe diktatuur", aga ka juba enne seda valitsenud meeleolud soosisid romantilist tüüpi tugevalt ideoloogilist kirjandust mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas. Rahvusromantilist ja kohati ka ideoloogilise maiguga ajaloolist kirjandust viljeleti juba 19. 2 sajandi lõpuaastail. Viljelejaiks olid juba eelpool mainitud Jaak Järv, Eduard Bornhöhe, Andres Saal, Eduard Vilde ning mitmed teised noil aastail populaarsed kirjanikud. 20. sajandi populaarsemad ajalooliste romaanide kirjutajaid Karl Ristikivi ja Jaan Kross kirjutasid juba ideoloogiavabalt. Kross ja Ristikivi ei tegelenud ajaloo kaudu tõe otsingutega või rahvamasside mõjutamisega. Vähemalt teadlikult mitte. Ristikivi ajaloolistele romaanidele on tunnuslikuks erinevate sündmuste ja seikade mitmekesisus
annaabi.ee 
