Koduleivaraamat „Austa leiba, leib on vanem kui meie“ 1. Autor: Kaia-Kaire Hunt Eesmärk: esiemade leivateotarkus taasavastada, uuteks leivategudeks julgust ammutada ja selle iidse kunsti kogemusi omalt poolt edasi anda 2. Tooraine: Rukis, viljataim mis levis pronksiajal euroopasse, kus arenes omaette kultuurteraviljaks. 3. Ajalugu: Algselt ei kasutatud leiva tegemiseks üksnes viljateri, vaid kogu rukkitaime maapealset osa. Leivateole eelnes pudrukeetmise oskus – arvatavasti olid esimesed leivakakukesed just pudrupotist üle keenud, kuumadele kividele kukkunud ning seal ära küpsenud pudrukördipallid. Jahtunult oli see kivikõva. Pehmeks ja muredaks muutus
Nisu moodustab umbes 30% kogu maailma teraviljasaagist ja on väga oluline valguallikas. Nisu arvatakse olevat Kagu -Aasia päritolu teravili. Nisu on 12 000 aastat vana, kuid ei ole kõige vanem teravili. Rukkil on kümneid liike ja palju sorte, osa püsikud, osa üheaastased taimed. Rukis on vähenõudlik pinnase suhtes ja külmakindel. Seetõttu sobib põhjamaises kliimas kasvatamiseks. Rukis on kõrreliste sugukonda kuuluv kultuurtaim, viljataim. Rukist tarvitatakse eelkõige leivajahu toorainena. Tänapäeval on rukkijahust leib põhiline teraviljatoit Põhja-Euroopas ja Venemaal. Lisaks mustale leivale valmistatakse rukkist ka näkileiba, samuti aetakse sellest viskit ja vähemal määral viina. Varasematel aegadel oli rukis oluline loomadele allapanuks pruugitava põhu ja katuseõlgede allikas. Rukis on pärit arvatavasti Väike-Aasiast. Seda peetakse üheks hilisemaks kodustatud teraviljaks, mida inimesed toiduks tarvitavad
annaabi.ee 
