Emassuguorganites spermid aktiveeruvad ja liiguvad 2 5 mm minutikiirusega liikumist vastu aeglast emakanõre voolu. Spermid on viljatuse peamiseks põhjuseks: Vale seemendusaeg normaalne viljastumisvõime 10-12 tundi pärast ovulatsiooni. Hiljem kaotavad munarakud oma kortikaalse kaitse-reaktsiooni, mis takistab rohkem kui ühe spermatosoidi tungimise ovoplasmasse. Munarakkude viljastumine 20 tundi pärast ovulatsiooni vähendab tunduvalt viljastuvate munarakkude arvu. Optimaalsest ajast hiljem seemendatud emistel suureneb loodete anomaalia (ebanormaalselt arenenud loodete arv). Emistel funktsioneerivad munasarjad asümmeetriliselt, s.t. rohkem valmib folliikuleid kord ühes kord teises munasarjas. Emakasarvedes tasakaalustub aga idulaste arv nende migratsiooni teel kuni 10. tiinuspäevani. Kui migratsioon jääb mingil põhjusel ära, siis suureneb embrüonaalne suremus
kohanemusest gameetide tasemel - selle fenotüübilisest avaldumisest. Ilmselt võime ujuda kiiresti, kemotaksis viljastamata munaraku suhtes, võime läbida munaraku kesta. Kuid kas ja kuivõrd on need omadused seotud sperme produtseeriva organismi fenotüübiga - eriti selle fenotüübiga, mis tagab edu seksuaalses selektsioonis indiviidi tasemel? Juhus võib siin osutuda kaugelt juhtivaks jõuks gameedi tasemel. Ja pealegi võib siin olla suuri erinevusi väljaspool organismi viljastuvate liikide ja organismisiseste viljastujate vahel. Õietolmu ja konnaniisa puhul võib olla tegemist tõelise selektsiooniga. Individuaalne organism Rääkides organismist peetakse silmas fenotüüpi, sest fenotüüp on "nähtav" selektsioonile. Ja et fenotüüp realiseerub genotüübi kaudu läbi paljude stohhastiliste valikuvõimaluste, siis on ostarbekam pidada selektsiooni objektiks mitte geno- , vaid fenotüüpi. (teisalt - genotüüp on
annaabi.ee 
