See soodustas uute ja lasterohkete perekondade loomist. Põllumajanduse olukord 18.sajandil Tänu Põhjasõjale laostus siinne põllumajandus rängalt. Vähenes loomade, eriti hobuste, lehmade arv, tööjõunappuse tõttu jäid ülesharitud põllud sööti, osa heinamaid kasvas võssa. Ajapikku olukord normaliseerus: sõja ja aktku eest laialipagenud ja soodest varju otsinud talupojad pöördusid kodupaika tagasi. Hakati kasutusele võtma sööti jäänud maid. See eeldas viljaseemne ja rakmeloomade olemasolu ning tööjõudu(selle puudus oli aga mitmeid aastakümneid limiteerivaks teguriks). Mõisate külvipind ületas 18. sajandi lõpul Põhjasõja eelse taseme ligikaudu kaks korda. Mõisapõllud suurenesid enamasti elanikest tühjaks jäänud talupõldude arvel. Mõisamajanduse põhiharuks oli endiselt teraviljakasvatus. Kogu töö mõisapõldudel tehti talupoegade tööloomadega ja algeliste põllutööriistadega harkadra või seanina, käruäkke või
see töö tulemus. Selle leiva sisse, mida me sööme, ei tule arvestada mitte ainult kündja vaeva, niitja ja rehepeksja rügamist ja küpsetaja higi, vaid ka nende vaeva, kes seadsid härjad põllutööks valmis, kes kaevasid kive ja tagusid rauda või kes langetasid puid ja viimistlesid puumaterjali selleks, et ehitada valmis ader, veski, ahi jamitmesugused teised vahendid, mida selle vilja saamiseks suurel hulgal vaja läheb -- kõik toimingud viljaseemne külvamisest kuni leiva valmistamiseni tuleb panna töö arvele ning neid tuleb käsitada töö tulemusena. Loodus ja maa varustasid meid omalt poolt üksnes materjalidega, mis on iseenesest peaaegu väärtusetud. Võiks teha kummalise loetelu asjadest (kui me suudaksime neid kõiki eristada), mida töökus ühe leiva valmistamise protsessis soetas või ära kasutas enne, kui see leib meie lauale jõudis: raud, küttepuu, nahk, puukoor, ehituspuit, kivi, tellised, süsi, lubi, lina,
annaabi.ee 
