sügisel. Algselt erinesid need kombestikult teineteisest oluliselt, kuid hilisemalt olid mõlemas praasnikud sisuliselt samad. Peo kirjeldus M. J. Eiseni ja J. Sandra töödes on järgmine(kirjeldatakse sügist Peko pidu): "Praasniku ööl kogunesid Peko-osalised mehed peremehe poole, kelle juures Peko oli sel aastal hoiul. Igaüks võttis kaasa söögikoti. Peoruumi aknad suleti. Kahe teise mehe osavõtul tõi peremees Peko aidast viljasalvest tuppa, kus ta asetati laelambi alla. Mehed istusid ümberringi seljad Peko poole, ja asusid igaüks eraldi oma kotist sööma. Pärast sööki tõusti, võeti kätest kinni ja sõõris ümber Peko käies paluti järgmiseks aastaks oma viljale ja karjale kaitset. Seejärel joosti välja ja hakati üksteist haarates ja kriimustades üle aia hüppama. Kellele seejuures esimesena veri välja tuli, oli järgmisel aastal Peko peremees(tähistame järgnevas seda tava vereliisk). Seejärel jätkus
Kindersley "Illustreeritud lasteentsüklopeedia Igapäevaelu Enamik inkade riigi 12 miljonist elanikust olid talupojad. Enamik perekondi elas savitellistest ehitatud majades. Tegeleti käsitsi villase ning puuvillase kanga tegemisega, valmistati savianumaid, Linnade ja teede kaitsekas ehitati kivist müüre. Talupoegadel olid kindlad kohustused. Nad pidid ehitama teid ja neid korras hoidma, samuti harima nii valitseja, templite kui ka omaenda maatükke. Samas jagati riigi viljasalvest toetust vaestele ja haigetele. Inkade kultuuri on nimetatud ka põlluharijate kultuuriks. Kuna karjapidamist ei tuntud, oli põllukultuuride kasvatamine tähtsaim elatusala. Kõige sagedasem taim oli mais, mis oli inkadele väga oluline. Isegi nende kalender oli maisi külvamise, kastmise, hooldamise ja vilja lõikamise järgi koostatud. Maisi ei kasutatud loomasöödana, nagu ülejäänud maailmas, vaid see oli kõige pühamaks inimtoiduks.
Kombestiku kekspunktis olid pidustused, kus Pekot ühiselt paluti ja teeniti. Peko- praasnikuid oli aastas kaks: kevadel ja sügisel ning nende kombed erinesid. Sügisene pidu toimus peale viljalõikust ja sellest võtsid osa ainult mehed. Pidu peeti öösel. Praasiniku öösel koguneti selle aasta peremehe poole ning iga osaline võttis kodust kaasa toidukoti. Peoruumi aknad suleti. Kahe teise mehe osavõtul tõi peremees Peko aidast viljasalvest tuppa, mehed istusid ringi ümber Peko (selgadega tema poole) ja sõid oma moonakotid tühjaks. Pärast sööki tõusti püsti, võeti kätest kinni ja seistis sõõris ümber Peko ning paluti järgmiseks aastaks viljale ja karjale kaitset. Seejärel joosti välja ja hakati üksteist haarates ja kriimustades üle aia hüppama. Kellel esimesena veri välja lõi, see oli järgmisel aastal Peko peremees. Kevadist Peko- praasinukut peeti pärast külvi
annaabi.ee 
