" Kui Ekke Ingelandist koju tagasi naases otsustas ta üsa peagi sealt lahkuda. Neenule ja Enekenile see küll ei meeldinud, kui Ekke oli oma otsuse juba teinud. Kodust uuesti lahkudes rändas ta sisemaa poole, kuid ta polnud hulkur. Juhuslike töödega peatus ta mõned päevad või koguni nädala kuskil paigas ja aitas pererahvast. Ja nii ta rändas muudkui edasi. Nii jõudiski ta praost Odja juurde. Ta oli jõukas oma rohkete põldude ja niitudega, häärber piiratud suure viljapuuaiaga, kus leidub sadu puid ja lugematuid põõsaid. Kuid ta oli pühendunud ainult oma maalappidele ja aiale. Oma naisele ei pööranud ta tähelepanu. Naisele, kes soovis oma mehelt pühendumist, soovis et Odja kingiks talle mõne uue riideeseme või ehte. Kuid ei, mehe elu käis ainult ümber tema maade. Ekke oli see, kes aitas teda meeletult. Kuid ühel päeval peatus pastoraadi ees auto, millest väljus Ekkele tundmatu daam ja härra. Nad oli praosti poeg ja tema abikaasa
kogudus arvele peab võtma. Kadri lubab oma eluviisi parandada. Hiljem astub jumalamees ta juurest välja õnnelikuna, liigagi õnnelikuna (lk 222), mida ta kahetsema hakkab. Kadri jätkas aga vana eluviisi ka järgnevatel aastatel, ta lahkus häärberist, kolis oma voodiga kõrtsi ja hakkas seda pidama. Seal kohtas ta ühel päeval Martin Vaiglat, kes maksis kõrtsi eest (teised ei olnud oma elamise eest maksnud), kelle lapse ta endale alles jättis. Kadri kolis suure viljapuuaiaga häärberisse. Suurtel pühadel kutsub Kadri kokku kogu küla, siis vaatab ta enda ümber ja püüab mõistada, milline laps on tema oma, mis on nende ja nende isade nimed, osad ta tunneb ära, osad mitte. Ta on juba 63- aastane, endiselt tegus ja energiline. Kokku oli ta sünnitanud 12 poega ja 2 tütart. Aeg- ajalt tehti ta suunas solvavaid märkusi tema eluviisi pärast. Aastad läksid ja Kadri ei tundnud uute inimeste kombeid, ta tegi ringkäigu oma kunagistel maadel, trügis
annaabi.ee 
