Luukesta all on 1 cm paksune punakaspruun toitekiht. Valget viljaliha kutsutakse kopraks. Vilja keskel olev õõnsus on täidetud magusa, värskendava ja sirava valge vedelikuga. Seda tuntakse kui kookospähkli vett, mitte segamini ajada kookospiimaga, mis saadakse viljaliha purustamisel. Kõige enam on kookospähklivett 6-7 kuu vanustes pähklites. Valgurikas kookospähklivesi muutub pähkli küpsedes elevandiluuvärvi viljalihaks. Kookospähkli söödavad osad on viljaliha (kookospähkel) ja vilja õõnsuses olev kookospähklivesi. Kookospähkli ettevalmistamine, kasutamine ja säilitamine: Kookospähkli ettevalmistamine (avamine): Kookospähkli avamiseks alusta aukude torkamisest koore tipus asuvatesse pehmetesse kohtadesse. Kalla pähkli sees olev kookospähklivesi anumasse. Purusta koor kaheks, pöörates pähklit aeglaselt ning lüües seda haamri või raske noaga umbes kolmandiku kõrguse kohal (silmadest allpool)
koor, mis kohe pärast koristamist eemaldatakse. Sellele järgneb 4-6 cm paksune, tugev, kuiva vammi taoline kiudkest. Järgneb 0,5 cm paksune väga kõva luukest, mis on vähemal või suuremal määral kolmnurga kujuline. Luukesta all on õrn 1 cm paksune punakaspruun seemne toitekiht. Kookospähkli õõnsust täidab veetaoline vedelik, mida rahvasuus kookospiimaks kutsutakse. Lõige enam on kookospiima 6-7 kuu vanustes pähklites. Hilisemal pähkli küpsemisel vedelik tahkestub valgeks viljalihaks. See omandab aga kahjuks seebimaitse ja muutub seetõttu söömiskõlbmatuks. Kookospiim on meeldiva hapukasmagusa maitsega, viljaliha aga meenutab pähklit. Müügile tulevatel kookospähklitel on kaks pealmist kihti eemaldatud ja pakutakse vaid kookospiima sisaldavat luuvilja. Kookospähklid saabuvad Euroopa turgudele aastaringselt Indoneesiast, Filipiinidelt, Sri Lankalt ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikast. Terved pähklid pakitakse 60-100 kaupa kookoskiududest punutud võrkkottidesse