Uus talurahvaseadus loodi Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819. aastal Aleksander I poolt. Uus seadus kuulutas talupojad pärisorjusest priiks. Kuid kui talupoeg tahtis oma talu ülalpidamist jätkata, pidi ta siiski mõisnikuga vaba rendilepingu tegema. Uue seadusega kaasnes ka talupoegadele perekonnanimeku panemine. Vallakohtud koosnesid kolmest liikmest, kelle ühe valis mõisnik, teise valisid peremehed ja kolmanda sulased. Talupoegadel oli ka oma magasivili, kust nad said rasketel aegadel viljalaenu võtta. Kogukondade juhtideks olid Eestimaal talitajad ja Liivimaal vöörmündrid. Kogukonna ülesanneteks oli näiteks vaestehoolekanne. Talurahvaseisus jagunes kaheks: Mõisarahvas ja pererahvas. Pererahvas jagunes omakorda sulasteks, vabadikeks ja talunikeks. Mõisarahvas oli kõik see kes elasid mõisas või olid sellega tihedalt seotud. Talurahva koormistest oli mõisa ees endiselt teokoormis, mis jagunes nädalatööks ja abitööks. Talurahva riiklikest kohustustest olid
uuendusi. 1681. aastal riigistati enamik mõisatest, nii et aadlikud muutsid rentnikeks. Selleks, et aadlikud rendiraha talupoegade maksude suurendamisest ei saaks, võeti kasutusele vakuraamatud, kus oli näha tasutud ja tasumata maksud ja kehtestati maksude ülempiirid. Talud hinnati ja määrati kindlaks kui suure tootmisvõimega need on. Selle järgi võeti ka makse. Tehti kindlaks ka viljalaenu protsent, et mõisnik sellega talupoega nöörida ei saaks. Normeeriti teotöö päevade arv. Kõikide nende uuenduste ja mõisnike õiguste piiramiste tagajärjel hakkas talupoegade majanduslik olukord paranema ning talud muutusid aina jõukamateks. Siiski oli enamus Rootsi ajast veedetud pärisorjuses ja lootustandvad uuendused ei jõudnud kaua kesta, enne kui 1700. aastal algas sõda ja uus elukorraldus segi paisati
annaabi.ee 
