Alates 1985. aastast kuulub see UNESCO maailmapärandi nimistusse, (i)(iii)(iv) kriteeriumide alusel: 1) inimese loomegeniaalsus; 2) kultuuritraditsioonide tunnistaja; 3) tähtsus inimajaloos. Paphos (Küpros) Paphos (kreeka Πάφος) on linn Küprosel Küprose saare edelarannikul, Paphose ringkonna halduskeskus. Paphos on üks kahest linnast, mis on valitud Eurooma kultuuripealinnaks 2017.a Paphos asutati juba neoliitikumis. See oli Aphrodite ja hellenismieelsete viljakusjumaluste kultuse keskus. Ühe müüdi järgi on Aphrodite sündinud vahust ja ta uhuti kaldale just Paphose lähedale. Aphrodite on vanakreeka mütoloogias armastus-, ili- ja viljakusejumalanna. Enamus kohti linnas on seotud just temaga. Hiljem levis Aphrodite kultus üle kogu Egeuse. Paphos on ajagatud kaheks – Nea- Paphos ja Pano – Paphos (Kouklia). Kouklia on küla, mis asub 16. km kaugusel Paphose linnast ja mida arvatakse olevat Aphrodite sünnikoht.
Tätoveerimine on üks kehakaunistamise erivorme. Tätoveeringute ajalugu ulatub iidsesse Egiptusesse. Arheoloogid on leidnud neli tuhat aastat vanu muumiaid, mida kaunistavad tätoveeritud jooned ja täpid. Arvatakse, et selline muster ja tätoveeringukunst üldse on üle võetud nuubialastelt. Tätoveerimine oli levinud ka iidsesse Aasiasse. (http://www.ohtuleht.ee/89307 , ÕL 2000) 1.1 Aasia Jaapani nn Jomoni perioodist (10 000 ... 300 a. e.m.a.) on leitud viljakusjumaluste kujukesi, mille suuümbrusel olid mingid märgid. Teadlased usuvad, et see on tätoveering. Ka meie ajaarvamise alguse aegsest Hiinast on jäänud ürikuid, mis räägivad jaapanlastest ja viitavad ilmselt tätoveeringule. Nende ürikute järgi ehtisid kõik jaapani mehed oma keha tätoveeringutega. Jaapanis pidi tätoveering kaitsma madude ja draakonite eest. Samuti pidi tätoveering eemale peletama kalad ja veelinnud kui jaapani mees sukeldus vette koorikloomi püüdma. Nn
konstruktsioon, mis on eriti iseloomulik puitarhitektuurile. Varase India budistliku skulptuuri stiil ja ikonograafia näitavad taas samasugust segu India enda ja väljaspoolt tulevatest elementidest. Stiimul taolise kunsti tegemiseks tuli kahtlemata Achaemeni aegsest Pärsiast, kuid leidlikud India kiviraidurid panid selle täitma uut ja erinevat eesmärki. Kui Bharhut'i suure stupa (II saj eKr) reljeefide hulgas leiduvad algupärased loodus- ja viljakusjumaluste jaksi kujud on indiale tüüpilised, siis teised kujud lähtuvad selgelt pärsia eeskujudest ning viitavad sellega ka monumentaalse kivinikerduse stiili lähtekohale. Ometi kasutatakse nii stiil kui ka ikonograafiat budistlike monumentide tarvis ja need kehastavad nüüd uusi ja budismile omaseid usulisi põhimõtteid. Kultusarhitektuur tuli koos budismiga III saj paiku eKr, sest enne valitsenud brahmanism seda ei vajanud. Stuupadest on juba räägitud, kuid budism ehitas ka pühahooneid
Atika komöödia kui kirjandusliku zhanri kujunemise esimesed järgud olid antiikuurijaile tundmatud; nemad tundsid teda juba selles kindlaskujunenud vormis, mida ta omas V sajandi teisel poolel. Tolleaegset komöödiat nimetatakse (eraldamiseks tema hilisemaist vormidest) vanaks komöödiaks. Aristoteles viib komöödia alguse tagasi "falloslike laulude alustajaile, millised laulud on tänini kombeks paljudes kogukondades". "Falloslikud laulud" on laulud, mida kanti ette viljakusjumaluste, eriti Dionysose auks toimepandavail rongkäikudel, kusjuures kanti fallost kui viljakuse sümbolit. Niisuguste protsessioonide ajal sooritati pilklikke miimilisi stseenikesi, lasti lendu nalju ja sõimusõnu üksikute kodanikkude aadressil. Need on samad laulud, millest omal ajal arenes satiiriline ja paljastav jamb. Kõik need mängud ja laulud loeti tavandi peasihti -- elu produktiivsete jõudude võidu kindlustamist -- soodustavaiks: naerus ja
annaabi.ee 
