2. Toiduainete valik Liivimaal 2.1 Teravili Keskaja Euroopas kuulus inimese toidusedelis tähtsaim koht teraviljast valmistatud toitudele, ennekõike muidugi leivale, aga ka purudele ja suppidele, samuti mitmesugustele jookidele, millest olulisim oli nn vedel leib ehk õlu. Teravilja eelisseisund põhines mitmel asjaolul: energiarikkusel ja suhtelisel odavusel, pealegi oli seda hea säilitada ja transportida. (6) Arheoloogia andmetel olid Eesti alal muinasajal peamised viljakultuurid oder ja rukis. Rukist hakati ulatuslikumalt kasvatama alles 11. sajandil, enne seda oli Baltikumil ja nende naaberaladel kõige tavalisem teravili oder. Oder valmib kiiresti pikkadel valgetel suvepäevadel, seega just põhjamaise suve oludes, mistõttu tema levikuala ulatub teiste teraviljade omast kaugemale põhja. Vanim teraviljatoit valmistati odrast, küllap seepärast on odraga seotud tavad ja tarkused teiste teraviljadega võrreldes eesti rahvapärimuses palju enam levinud. Ajal, kui
paralleelselt kasutusel teised põlised maaharimisviisid nagu alepõllundus (maa väetamine seal kasvanud puude ja võsa tuhaga ehk põletatakse raiutud mets ära ja rajatakse paareks aastaks põld) ja kütis (kesale seati puupalgid ning seejärel süüdati põlema, et tekitada väetist maa jaoks) ning söödiviljelus (mitmeks aastaks maa muutus karjaloomade söödaks, sõnnik viljastas maad). Viljaliigid- Eesti keskajal peamised viljakultuurid olid oder ja rukis, mida kasvatati varasemalt muinasajal. Mõnevõrra vähem kasvatati kaera, tagasihoidlikumalt nisu ja vähesel määral tatart. Oluliseks kultuurtaimeks oli lina, mis hästi kasvas Läänemaal ja Lõuna-Eestis. Loomakasvatus- Paljud allikad mainivad Eesti talupoegade rohkearvulisi kariloomi. Kuid kahtlemata leidus Eestis talupoegi, kelle kari oli tunduvalt väiksem. Mõned pidid hobuse või künnihärgade puudumisel mõisast laenama. Üldiselt peeti keskajal
annaabi.ee 
