Lõikusaja alguse tõttu küpsetati jaagupipäeval uudseleiba. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles. Sellest jagati tükikesi nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale. 29. Jõululeivad Jõululeib kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Traditsioonilised jõululeivad tehti enamasti hapendatud rukkijahust. Jõululeib võis olla mõne looma kujuline, kuhikuga (imiteerides viljakuhja) või auguga, millesse võis hiljem asetada küünla. Jõuluorikas valmistati puhtast rukkijahust ja vormiti seakujuliseks. Teine peamine jõululeib oli ümara kujuga. Seda nimetati jõululeivaks ehk kuhjaga leivaks.Kuhikuga leibadele löödi või vajutati sõle, söe või võtmega märgid sisse. Kolmas erikujuline leib oli näärikakk ehk nääris. Tehti sageli odrajahust. Näärikakud olid ümmarguse kujuga. Peale meisterdati spiraalne mõhn, mis lõppes keset leiba oleva nupuga. 30
anti päevas neli korda süüa. Leiba anti aga ainult kahel söögikorral harilikult linnupetteks ja lõunaajal. Jõululeib Traditsioonilised jõululeivad tehti enamasti hapendatud rukkijahust. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest oma erilise kuju poolest. Teateid erikujulistest jõululeibadest on juba 19. Sajandi algusest. Jõululeib võis olla mõne looma kujuline näiteks seakujuline, kuhikuga (imiteerides viljakuhja), auguga, millesse võis hiljem asetada küünla. Jõuluorikas oli pikerguse kujuga. Sellele anti sea kuju. Üks ots vormiti seapea moodi, külgedele märgiti mügerikkudega jalakohad. Jõuluorika pikkuse ja raskuse kohta on ka üpris täpseid teateid. Eesti mandrilt on andmeid 1,5 jala pikkusest seakujulisest jõuluorikast, millel olid nina, sõõrmed ja silmad. Seljal oli 45 jutti, nende vahel harjaseid meenutavad kühmukesed. Hiiumaal on jõuluorikale
annaabi.ee 
