1930.-40. aastate vahetusel toimusid Alveri luules muutused, ta hakkas rohkem tähelepanu pöörama eesti folkloorile ja kirjandustraditsioonidele ning rahvakeelele. See muutus tuleb eriti ilmekalt esile 1940. aastate algul, Teise maailmasõja ajal kirjutatud luuletustes. Nende aine on võetud eesti küla- ja maaelust. Alveri sõja-aastate luule eredamaid saavutusi on eesti vana regilaulu stiili ja vormi jälgiv lühipoeem ,,Leib". Selles esitatakse pilt rängast, pärisorjusaega meenutavast viljakoristusest. Töö ja vaev pole siiski asjatu: salve kogutud saak teenib elu jätkumist. Luuletused, mis Alver kirjutas Teise maailmasõja ajal, paistavad oma eheduse ja eredusega silma nii poetessi loomingus kui kogu eesti luules. 1960. aastatel, pärast pikka sunnitud eemalolekut, jätkas Alver esialgu väga tõsises toonis arupidamist omaenda ning rahva saatuse üle. Alveri hilisluules on valitsevaks mälestus- ja kujutluspildid, sagedasti on kasutatud lapsepõlvekodu ja selle ümbrusest pärit ainet
Luulesse tuli ka realismi, ümbritseva maailma kujutust. 1940. üpris realistlikud linnaluuletused. Minategelane eksleb hallis ja vihmases linnas, tunneb hirmu ja ängi. Mitmete luuletuste pealkirjad on kõnekad: Udus, Öölaul. Realismi ja sümbolismi omapärane põiming tulevad esile 1940. aastate algul, Teise maailmasõja ajal kirjutatud luuletustes. Alveri sõja-aastate luule eredamaid saavutusi on eesti vana rahvalaul Leib. Pilt rängast, pärisorjusega meenutavast viljakoristusest. Tema luuletused sõjaajal andsid usku püsimisse, elu edasikestmisse. Hilisluule. 1960-pärast pikka pausi, arupidamine omaenda ja rahva saatuse üle. Silma paistavad tema mõtteluuletused: Tähetund, Jälle ja jälle, Tuulde räägitud. Kutsuvad inimest olema aus ja eneseväärikas ning rõhutavad luule ja luuletaja suurt missiooni. Läbielatud rasket aega kujutab kollaazliku tehnikaga poeem Pärast pikka põuda. Meenutab poeemi Leib. 1960-70
Eestis on palju potentsiaalset põllumajanduslikku pinda kasutuseta. Meil annaks biokütuseid toota ilma eriliste keskkonnakahjudeta. Biokütuste tootmine võikski toimuda ainult nendes piirkondades, kus see keskkonnale mõju ei avalda. Eesti on aga võtnud seisukoha, et põllukultuure nagu toiduvilja, suhkrupeeti, maisi ja muud sellist ei tohiks biokütuste tootmiseks kasutada. Kasutada tohiks ainult teise põlvkonna biokütuste tooraineid, nagu orgaanilisi jäätmed, metsalõikusest või viljakoristusest alles jäävat biomassi ja muud sellist. Aga teise põlvkonna biokütused on alles arendusjärgus ning neist toodetakse 2020. aastal vahest ehk ainult paar protsenti meile vajaminevast transpordikütusest. [4/10] Biokütusena tuleb Eesti oludes ratsionaalselt kasutada eeskätt metsa- ja puidutööstuse jäätmeid, mis muidu mädanedes saastavad atmosfääri samal määral kui põledes ja on aasta ringi paremini kättesaadavad kui muud biokütused. Tuleb selgeks teha, kui suur on selle
annaabi.ee 
