Peamiselt kasvatati veiseid, kuid ka sigu, lambaid ja kitsi. Hobuseid oli vähem. Ei pööratud tähelepanu tõuaretusele. Loomad olid väikest kasvu. Peamine teravili oli nisu. Eelistati ilmastiku suhtes vastupidavaid viljasorte, nagu rukis, oder, kaer, hirss. Lisaks teraviljale kasvatati mitmesuguseid köögivilju. 6. Raske ratasadraga oli võimalik maad senisest hoopis sügavamalt künda. Heinaniitmiseks ja viljakoristamiseks võeti kasutusele vikat. Hobuse vankri või adra ette rakendamisel tulid kasutusele rangid. Alates 11.sajandist hakati ka hobuste kapju rautama. 7. Talupojad olid maad harinud nii, et põllumaa jagati kaheks võrdseks osaks: üks pool hariti üles, teine pool jäeti kesa alla, st aastaks puhkama. 8.sajandil mindi üle uuele maaviljasüsteemile: põld jaotati kolmeks. Kolmeviljasüsteemile üleminekul oli mitu
korda rohkem kui sama suur loomakasvatuse karjamaa. Lisaks teraviljale kasvatati ka mitmesuguseid köögivilju. Enim levinud olid naeris, peet, rõigas, porgand, sibul ja kõrvits. Suur tähtsus oli ka kaunviljadel : herned, oad, läätsed. 6. Tehnilised uuendused maaviljeluses keskajal. 11.13.saj hakati põllutööriistade tegemiseks kasutama rohkem rauda. Raske ratsaadraga oli võimalik maad senisest hoopis sügavamalt künda. Heinaniitmiseks ja viljakoristamiseks võeti kasutusele vikat. Hobuse vankri või adra ette kinnitamiseks tulid kasutusele rangid. 11.saj hakati hobuste kapju rautama. 7. Kolm maaviljelussüsteemi, mida kasutati keskajal. Kahevälja süsteem- Põllumaa jaotati kaheks, üks pool hariti üles ning teine pool jäeti kesa alla. Järgmisel aastal vahetati pooled. Ent saagid olid kasinad ning sellest ei jätkunud kogu rahva toitmiseks. Kolmeväljasüsteem- Ühele kolmandikule põllust
annaabi.ee 
