Selle aroomiga saastame jälle omale väga vajalikke taimi ja ega me ka loomade ja lindude tervist sellega paranda. Mida teevad meile aga vanad lagunenud majad? Esimese pilguga ei midagi, kui aga sügavamale piiluma hakata siis need ehitised on meile ikka väga ohtlikud. Tapal on palju joodikuid ja ka mõned narkomaanid, kes ringi hulguvad ja tihti ka nendes uberikes ööbivad. Eirata ei saa ka muidugi neid poisse, kes enda arust on nii huljulged ja lähevad vanadesse ning viletsatesse hoonetesse hulkuma ja turnima. Need majad võivad kokku variseda ja on võimalik, et seal viibivad inimesed surevad. Samas võivad ka noored endale nende alkohoolikute katkiseid pudeleid või veel hullem ennast pilve tõmmanud inimese süstla jalga astuda. Kulkuga poleks veel kõige hullem saad endale vaid põletiku, aga see viimane sellega võid endale igasuguseid haiguseid saada ja hiljem küsimine ,, Miks see just sinuga juhtus?" ei aita
Paljudes kirikutes demonstreeriti usklikele imettegevaid pühakusäilmeid, mitmel pool Eestis tekkis palverännakukohti, kuhu koguneti oma haigustele ja hingehä - dadele leevendust saama. Ja usk tegi imesid. Enamikule eestlastest olid taolised asjad ja elamused tollal siiski veel võõrastavad ja halvakspandavad. Mõelgem või sõnale sant, mis on eesti keelde tulnud ladina keelest: sankt = püha. Kirik suhtus halastuse ja hoolitsusega vigastesse ja viletsatesse, keda usuti taevariigile lähemal seisvat. Kirikukoguduste arvel peeti ülal seeke - hospidale ja vaestemaju. Eksistentsialistlikule muinasusundile oli säärane filantroopia võõras. Ametlike kirikuvõimude saamatust usutõdede levitamisel kompenseerisid osaliselt munga- ja nunnaordud, kes rajasid siin oma kloostreid, liikusid lihtrahva hulgas, abistades neid kõikvõimalike taudide ja muude hädade puhul. Eestis tegutsesid
annaabi.ee 
