Euroopa Liidus keskmiselt elas mittetöötavate leibkondade lastest vaesuses kaks kolmandikku. Leibkondades, kus kõik täisealised liikmed töötasid, elas Euroopa Liidus keskmiselt vaesuses 7% lastest, Eestis kümnendik. Maret Maripuu: ,,Kehvad materiaalsed olud seavad väga selged piirangud. Vaesus mõjutab otseselt laste võrdväärset osalemist ühiskonnas ning avaldab mõju laste arenguvõimalustele. Nende laste haridustee võib katkeda kergemini, sest ennast tuntakse teistest viletsamana. Vaesusega kimpus olev pere satub samaaegselt mitme probleemi küüsi. Pole piisavalt vahendeid, et hoolitseda laste tervise eest, pakkuda neile häid õppimise ja huvitegevuse võimalusi. Siit pole kaugel järgmised tõsised mured - madal enesehinnang, piiratud sotsiaalsed kontaktid, käitumisprobleemid jne." Peamised vaesuse põhjused minu arvates on tööpuudus, oskamatus ja saamatus iseseisvalt tegutseda, laiskus, haigus, ülekulutamine, alkohol, ebaõnnestunud investeeringud, vähene
01.053. Sokrates oma suunavate küsimustega on siin justkui sünnitusabi andja, kes aitab tõest teadmist ilmale tuua. Paljudele kaasvestlejatele aga tundus (vt Alkibiades “Pidusöögis”), et Sokrates oma dialektikaga ironiseerib nende üle. Sõna “iroonia” pärineb kreeka keelsest sõnast eironeia, mis tähendas teatud laadi teesklust. Teeseldes püüab inimene tavaliselt näidata end paremana kui ta tegelikult on. Eironeia tähendab aga sellist teesklust, kus inimene näitab end viletsamana kui ta on. Sokrates oma justkui lapselike “Mis on X?”- küsimustega paistab kaasvestlejatele naiivse inimesena. Väidete kontroll ja kummutamine, mida ta seejärel arendas, näitasid aga seda, et ta ei ole sugugi rumal ega naiivne. Nii jäi mulje, et Sokrates on teadlikult teeselnud rumalat, et kaasvestlejat endaga vestlema meelitada ja teda seejärel naeruväärseks teha. See oli aga väär mulje
Petersburgi linnakeses tähelepandavaks harulduseks. See poiss oli hästi riietatud -- liiga hästi äripäeva kohta. See oli lihtsalt hämmastav. Tema müts oli tore,, sinine kinninööbitud kuub uus ja puhas, samuti püksid. Tal olid kingad jalas, ja ometi oli alles reede. Ta kandis isegi heledast laiast paelast kaelasidet. Üldse oli tal linlase välimus, mis ärritas Tomi. Mida rohkem Tom seda hiilgavat imet vahtis, seda rohkem krimpsutas ta nina selle toreduse peale ja seda viletsamana tundus talle tema oma riietus. Kumbki poiss ei kõnelnud. Kui üks liikus, siis liikus ka teine, kuid ainult kulgemisi, sõõris. Nad hoidsid kogu aeg nägu näo, silm silma vastu, viimaks ütles Tom: «Ma võin sulle naha peale anda!» «Tahaksin näha, kuidas sa seda teed.» «Aga ma saan sellega hakkama.» «Ei, sa ei saa.» «Jah saan.» «Ei saa.» «Ma saan.» «Sa ei saa.» «Saan.» «Ei saa.» Ebamugav vaikus. Siis küsis Tom: «Mis su nimi on?» «See pole vist sinu asi.»
annaabi.ee 
