Varasemad romaani kirikud olid tala- või sariklagedega. Ehitustehnika täiustudes hakati külglöövide (väga harva ka kesklöövi) katmiseks kasutama lihtsat silindervõlvi, seejärel ristvõlve, mille kasutamine kesklöövis võimaldas löövi ehitada endisest kõrgemana. Ristvõlvide diagonaalseid ristumisjooni nimetatakse servjoonteks, nendevaheline võlvilõik on võlvisiil, siilude liitumispiirkonda nimetatakse võlvikannaks, nende sfäärilist kolmnurkset alumist osa aga vikliks. Ühte ristvõlviga kaetud võlviosa nimetatakse võlvikuks ehk traveeks, võlvikuid eraldavaid kaari aga vööndkaareteks. Viimane vööndkaar enne kooriosa on võidukaar. Interjööri ilmestasid sammaste kapiteeli ja baasi kujundus,aga ka samba tüvise ornamentaalne kaunistus. Romaani kirikute interjöörid paistavad silma oma värvirohkete ja rikkalike kaunistuste poolest. Seina- ja laemaalidemaalide ning reljeefide
Neid punkte sai aga kindlustada piilaritaolise seinatoe tugipiilari e. kontraforsiga, mis oli harilikult astmelise aheneva profiiliga ning paiknes reeglina seinamüüri välisküljel. (Tugipiilarite süsteem leiab eriti laialdast rakendamist gooti ehituskunstis). Ristvõlvide diagonaalseid ristumisjooni nimetatakse servjoonteks, nendevaheline võlvilõik on võlvisiil, siilude liitumispiirkonda nimetatakse võlvikannaks, nende sfäärilist kolmnurkset alumist osa aga vikliks. Ühte ristvõlviga kaetud võlviosa nimetatakse võlvikuks ehk traveeks, võlvikuid eraldavaid kaari aga vööndkaareteks. Viimane vööndkaar enne kooriosa saab nimeks võidukaar. Romaani kirikutes hakati ehituskunsti arenedes rakendama ka seotud võlvide süsteemi, mis seisnes selles, et kesklöövi ühele võlvikule vastas külglöövide kaks võlvikut. Toestuseks kasutati sambaid ja piilareid. Piilaritel on tihti igal neljal küljel kas lamedad pilastrid või poolsambad
annaabi.ee 
