Mälestuste abil saab surmasuus viibiv inimene oma kella parandada, aga riskib mäluaukude tekkimisega. Kõike korratakse ja seletatakse pidevalt üle. Oleksin ma tahtnud näha rohkem põnevaid sündmuseid seoses Surmaks olemisega. Muu tegevuse taustaks on küll meenutused hingede ärasaatmisest ja ühe hinge juhatab Roomet teise ilma ka Viljandis, kus leiab aset kogu raamatu tegevus, aga üldiselt jääb mulje, nagu oleks Surm uude kodulinna puhkusele saabunud, mitte vikatimehe tööd tegema. See raamat pani ka mõtlema, kuidas me ise hindame oma elu ja suhtume sellesse. Et me ei saa muuta teiste eksimisi isegi, kui me sooviks seda, vaid nad peavad nägema ja kogema seda ise. Ehk nagu on ka ütlus: "Oma vigadest õpitakse". Ma soovitaksin seda raamatut kõigile. Kuna raamat on kirjutatud poisi perspektiivist, siis ei ole tegu ülilääge romaaniga ja sobiks lugemiseks ka inimestele, kes ei ole suured romaani sõbrad.
Tol ajal on tagataust veel kuldne, kuid hiljem muudab ta seda ning maalil on veel tänapäevalgi ühest nurgast võimalik vana maali tagatausta olemust silmata. Vasakule on paigutatud surma sümboliseeriv vikatimees ning paremal on kujutatud vertikaalselt samapikkusega inimeste hulka, kes sümboliseerivad elu. Surma pea on kallutatud vaatamaks inimesi ning tema silmad on avatud. Ta on kaetud sümbolitega, – ristidega – mis taaskord rõhutavad vikatimehe kui surma olemust. Inimkond, kelle peale surma avatud pilk on pööratud, on kujutatud justkui mingisuguses eemalolevas seisundis, unistavas olekus ning äärmises rahus. Gustav Klimpti inspiratsioon ja idee antud maali puhul pärineb algupäraselt keskajal suuresti levinud teemast nimega ’’Surmatants’’. Seda iseloomustab surma lähenemine inimesele, olenemata soost, vanusest ja ühiskonnaseisusest. Üldiselt on surma maalidel ja piltidel kujutatud hoidmas käes
annaabi.ee 
