• 9. klass Tallinna konservatoorium Ema Anne ja isa Riho Tormis aastal 1960 Looming • 1949 Soolaul’’ • 1955 "Neli kildu" ("Aastaajad") häälele ja klaverile (Juhan Liiv) 1956 avamäng nr. 1 sümfooniaorkestrile "Kalevipoeg", kantaat sopranile, tenorile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile 1958 Kolm prelüüdi ja fuugat klaverile "Mahtra sõda", kantaat segakoorile ja puhkpilliorkestrile (Paul-Eerik Rummo) "Nukrad viivud" neli romanssi häälele ja klaverile (Minni Nurme) 1959 avamäng nr. 2 sümfooniaorkestrile "Kihnu pulmalaulud", neli laulu segakoorile (rahvaluule) 1960 "Kolm laulu eeposest" segakoorile ("Kalevipoeg") "Kolm lille", kolm miniatuuri häälele ja klaverile (Juhan Liiv)
Rousseau:"Tõelise õnne allikas asub meis eneses ja inimeste võimuses pole teha õnnetuks kedagi, kes ise tahab olla õnnelik". Õnn ja rõõm peitub meis enestes ja keegi ei saa seda meilt võtta. Kõige rohkem olen elus rõõmu tundnud mälestustest. Hetkedest, mis on möödunud, kuid jäävad igavesti mälusoppi ja oleksid otsekui graveeritud meie südametesse. Möödunud hetki me tagasi ei saa, kuid alatiseks jäävad meile viivud nendest mometidest, mida me ise soovime jäädvustada endi teadvustesse. Mälupildid meenuvad mulle vahepeal isegi sellest east, mil olin alles jõmpsikas. Üksikud hetked, mis jooksevad silmeest öösiti ärkvel olles läbi. Hetked, mis ma veetsin koos oma emaga. Mäletan veel, kuidas käisime õe, venna ja emaga kelgutamas, kuidas ma kartsin mäest alla lasta, kuid olles ühe korra koos venna ja õega koos alla lasknud, ei tahtnud ma pärast enam koju naastagi. Mälestused ongi
Roosil pole naljasoont, nagu enamikul naistest. Tema elus on nii mõnigi asi läinud sootuks teisiti kui kavatsetud. Vahel pühib ta köögis või rohtaias põllenurgaga silmi õnnelik perekonnaelu on ta niikaugele viinud (Krõõt, Mari Vargamäelt). Ei salli oma mehes, Taavetis, mugavust, minnalaskmist ja hoolimatust. Õige on ta seejuures pealegi, õige ja muretu. (?)Roosi käib seltsimaja laulukooris; koorijuhi arvates on tal haruldane kõrge alt. On seltsimaja kauneim pärl. Need mõned viivud, mis ta seisab märjaks saanud koitanud kummuti kõrval ja kuulab pealt mehe musitseerimist, on ta õnnelik. Teadaanne, et Aiastel tuleb enampakkumine. Käo ja Aiaste vahel käis ammuilma võistlus, kumbki talu tahtis teist üle trumbata. (nagu ,,tõde ja õigus"). Kõik maksab, ka au ja kuulsus. Paul Käo pole kuigi suur viinamees, aga vahel, kui tal vint üle viskab, lõbutseb ta mitu päeva järjest ja joob, nii et küll saab. Sel juhul ei puudu seltskonnast kka kergete elukommetega
Olulisim on tema arvates, et laulja mõistaks teose sõnumit.13 2.5 Teosed 14 1955 "Neli kildu" ("Aastaajad") häälele ja klaverile (Juhan Liiv) 1956Avamäng nr. 1 sümfooniaorkestrile "Kalevipoeg", kantaat sopranile, tenorile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile 1958 Kolm prelüüdi ja fuugat klaverile "Mahtra sõda", kantaat segakoorile ja puhkpilliorkestrile (Paul-Eerik Rummo) "Nukrad viivud" neli romanssi häälele ja klaverile (Minni Nurme) 1959 Avamäng nr. 2 sümfooniaorkestrile "Kihnu pulmalaulud", neli laulu segakoorile (rahvaluule, seadnud Olli Kõiva) 1960 "Kolm laulu eeposest" segakoorile ("Kalevipoeg") "Kolm lille", kolm miniatuuri häälele ja klaverile (Juhan Liiv) 1961 "Väike sümfoonia" isetegevuslikele sümfooniaorkestritele 1962 "Kolm mul oli kaunist sõna" meeskoorile ja flöödile (Paul-Eerik Rummo) 1963 13 http://www.koolielu.edu
annaabi.ee 
