Kohtla-Järvel on konstaablijaoskond, päästekomando. Paikneb tasasel Viru lavamaal põlevkivimaardlal (Kukruse lademe põhjaosas), linnaosade vahele jäävail viljakail aladel on põllud, niiskemates piirkondades metsad, niidud ja sood. Ahtme linnaosani ulatuvad kaitsealused Jõhvi linna park ja allee (41 ha) ning Tammiku puiestee (2,6 ha). Linnast põhjas paikneb Saka-Ontika paekallas (Ontika maastikukaitseala), kagus Kurtna järvestik (Kurtna maastikukaitseala) ja lõunas Jõhvi kõrgustik. Viivikonnast ja Sirgalast lõunas asuvad endiste Viivikonna, Sirgala ja Narva karjääri (nende liitmisel 1999 moodustati AS Eesti Põlevkivi Narva karjäär) alad, millest osa on rekultiveeritud ja osa kasutusel karjäärina. Linnamaastikku ilmestavad kaevanduste juurde kerkinud aherainemäed. Kohtla-Järve rahvastiku kujunemist on suuresti mõjutanud Teise maailmasõja järgne võõrtööjõu sissevool teistest liiduvabariikidest. See põhjustas Kohtla-Järve kujunemise
olnud tahtmist seda süüa. Kunagi elus ei olnud ma näinud midagi nii vastikut. Olukord laagris oli halvem kui getos. Nälg vaevas meid niigi, aga iga väiksemagi üleastumise eest jäeti ilma toiduportsjonist. Mõne päeva pärast viidi meid üle teise laagrisse – Viivikonda. Siin hoiti meid peaaegu kuu aega. Kleepuv mustus. Komandant oli sakslane, suurem osa valvureist aga eestlased. […] Viivikonnast viidi meid edasi Auveresse. See laager asus endise Vene piiri lähedal üksikus kohas soode keskel, millesse võis kaelani sisse vajuda. Joogivett ei jätkunud. Juhtus, et vett soojendati supi jaoks, aga toiduvalmistamise asemel pesti end sellega. Mehed ja naised pesid koos ja pidid pärast paljalt külma käes seisma. Paljud ei kannatanud seda välja ja surid. Elasime suures barakis – kolm-nelisada vangi ühe katuse all. Narid olid kolmekordsed.
annaabi.ee 
