Lihvituim ja õpetatuim laululiik on Itaalias tekkinud madrigal enamasti 4-6-häälne polüfooniline laul, emakeeles, tekstiks kaasaegsete poeetide väärtluule. Tavaliselt tõsised armastuslaulud. Jacob Arcadelt (~1500 1568) Itaalia helilooja. K: madrigal Il bianco e dolce cigno (valge õrn luik) Kuni 16.saj lauldi ja mängiti ühtesid ning samu teoseid ning heliloojad ei kirjutanud spetsiifilist instrumentaalmuusikat. Renessanss-ajastu pille: Vioolad klassikaliste viiulpillide eelkäijad, erineva suurusega 16.saj lõpul loodi klassikaline viiul, kuid tema võidukäik algas järgmisel ajastul. Laulmine oli reness populaarne, viiul oli pill, millega sai järele aimata inimhäält. Cremona linna viiulimeistrid Stradivarid, Amatid, Guarnerid lõid siiani ületamatu kõlaga pille. Viiulimeistrid tegid ka teisi viiulpille: altviiul ehk vioola, tsello , kontrabass (hiljem).
13.sajandil puudus pillimäng Pillidega tihedalt seotud valdkond -> tantsumuusika Estambie (eesti keeles estampii) e. Instrumentaalne tantsuvorm Saltarello 13.sajandil hakkas levima orel; esimene kirikuorel Aachenis Esimene teadaolev orel kristlikus Lääne-Euroopas kingiti 757.a. Frangi kuningale Pippin Lühikesele Oreli kõrval kasutati ka positiive (väikesed teisaldavad pillid) ja portatiive (ühe käega mängitavaid kantavaid orelid) Keelpillid (viiulpillide eelkäijad) Fiidel lamedapõhjaline kõlakast Rebekk- ümarapõhjaline, pooliku pirni kujuline Harf Lauto Psalteerium- kolmele või nelinurksele kõlakastile pingutatud keeltele; mängida sai: näppides, poognat kasutades või keeltele lüües (kandle arengus tähtis roll) Organistrium Puhkpillid (muutusid populaarseks kirikuansambli muusikas) Torupill Flööt Salmei trompetid Kirjelda: -Estampie'd