Farfarello, saatan Aare Saal Smeraldina, mauritar, Fata Morgana ori Riina Airenne Tseremooniameister Aivar Kaseste Mimansiartistid Toomas Hark, Einar Hillep, Andres Kask, Lars Trunin Clarice koerake Juki-Pedro Dirigent Mihhail Gerts Lavastaja Dmitri Bertman Lavakujundus Igor NeZnoi Kostuumid Tatjana Tulubjeva Valguskunstnik Neeme Joe Koreograaf Edvald Smirnov Rahvusooper Estonia koor Rahvusooper Estonia orkester Viiulisoolo Kristina Kriit Sisu kokkuvote Proloog Traagikud, Koomikud, Luurikud Kolupead vaidlevad selle ule, et millist etendust vaadata. Veidrikud soovitavad naaklemise lopetada ja vaadata *Armastust kolme apelsini vastu*, sest sellele ei leia teatritukkide seas vordset. Esimene vaatus. Kuningas on mures, et tema poeg on suremas hupohondria katte. Arstide sonul paastab Printsi vaid naer. Pantalone teeb ettepaneku kutsuda narr Truffaldino, et too
minevikust või siis omaenda loomingust. Kui läbilõikeinimesed on paadunud optimistid ning primitiivsed olendid, siis Stepihuntidele on osaks saanud pidevalt kannatada. Kannatada just seetõttu, et nad on suuremad kui mass. Nad ei ürita seda olla, vaid nad ongi. Nendele ei ole tähtis väline sära ega teiste arvamus. Kuna teised on nagunii osa massist, siis parema meelega nad väldivad inimesi. Sõpru leidub neil muusikas, kas mõni ilus virtuooslik viiulisoolo, või siis raamatutes mõni peenekoeliselt viimistletud tekstilõik, mis pakub suuremat naudingut, kui tavainimene kunagi üldse kogeda suudab. Stepihunt elab avatud silmadega, samal ajal kui teised pigistavad enda silmad veel kõvemini kinni. Sellise eelise eest peavad Stepihundid aga ränka hinda maksma: nad on määratud kannatama kogu elu, kuni nad ei õpi kooseksisteerima massiivse läbilõikeinimesega.
annaabi.ee 
