Kogu kontserdi vältel oli orkestri rõhk viiulitel. Nad kandsid kogu etteastet üleval. Teisi pille oli väga vähe kuula ja nendele polnud ka väga palju panustatud. Pillimängijad olid päris kindlasti väga heal tasemel, ma ei olnudki nii ilusti viiulimängu varem kuulnud. Kohe alguses, kui esimesed viiuldajad pihta hakkasid, hakkas just nimelt see viiulimeloodia minus tähelepanu äratama. Tavaliselt olen kuulnud ikka sellist mingil määral ebameeldivat viiulimuusikat, mis ,,kriibib", aga seal see oli väga ilus ja voolav. Hea oli kuulata. Vastupidiselt pillimängule, mulle selle kontserdi vokaalne osa üldse ei meeldinud. Ma ei kahtle selle koori tasemes, sest ma pole kunagi kuulnud koori, kelle hääl niimoodi varieeruda saab; perfektselt suutsid nii mehed kui ka naised väga kõrgeid noote puhtalt laulda ja seda koos ühtse tervikliku koorina. Küll aga nagu kirikumuusikale enamjaolt tavapärane, oli ka
1979.a. anti talle Kurt Atterbergi preemia ning 1981.a. sai ta Stockholmi linna kultuuripreemia. 1982.a. suvel valis Rootsi Kuninglik Muusikaakadeemia Tubina oma liikmeks, mis oli hilinenud tunnustuseks Rootsi poolt ühele heliloojale, kes oli pagulasena tagasihoidlikult elanud ja töötanud Stockholmis, kuid kelle loomingu tegelikku suurust ja tähendust ei oldud Rootsis senini tunnustatud. Tubin suri Stockholmis 17. novembril 1982.a. Eduard Tubin kirjutas palju sümfooniaid, klaveri- ja viiulimuusikat, kammermuusikat, soolo-, laste- ja koorilaule, lavateoseid jm. Neist tuntumad on II (,,Legendaarne"), V sümfoonia, ,,Süit eesti motiividel", ballett ,,Kratt", ooper "Barbara von Tisenhusen". Tubin kirjutas ka reekviume, näiteks "Reekviem langenud sõduritele", mis on üks viimaseid lõpetatud teoseid. Koorilauludest on tuntuim meeskoorile mõeldud "Karjase laul".
muusikat. Kirjutas sümfoonilisi poeeme. MK „Rännuaastad“ „Ungari rapsoodiad“ (nr 9, Pesti karneval) Kulutas kogu elu jooksul suure osa teenitud rahast heategevusele. (nt rajas Pesti muusikaakadeemia, mis täna kannab Liszti nime, rajas Beethoveni sünnilinna Beethoveni ausamba ja elu lõpul hakkas kõigile ootamatult vaimulikuks) Niccolo Paganini Oli endale väga hea mänedzer. Tegi kõik selleks, et luua enda ümber salapära. Oli oma aja parim viiuldaja. Kirjutas viiulimuusikat. „24 kapriisi viiulile“ MK nr. 24 Koos avaliku kontsertitegevuse arenemisega 19. Sajandil tekkis vajadus selliste teoste järele, mis võimaldasid nii heliloojal kui interpreedil oma meisterlikkust näidata. Selleks sobis hästi instrumentaalkonserdi vorm (tavaliselt 3 osaline teos soolipillile ja sümfooniaorkestrile. Osade tempod on kiire, aeglane, kiire. Eelistatud soolopillid olid viiul ja klaver). Muutused orkestri koosseisus Sümfooniaorkestrid on palju suuremad
annaabi.ee 
