viia võiks. Esimese õhtu lemmikuks kujunes Rootsi bänd Skenet, mille moodustavad neli noort folkmuusikut – Lena Jonsson viiulil, Niklas „Nicke” Bertilsson trummidel, Johan Mörk bassil ja Staffan Jonsson kitarril. Nende nelja koostöös jõudis vaatajateni dünaamiline ning energiline kontsert. Mitmekülgusus ja jõulisus tulenevad bändi eeskujudest, kelleks on näiteks Pink Floyd, ent samas ammutavad nad ideid ka 70ndate diskomuusikast või sootuks vanadest rootsi viiuldajatest. Teise päeva esinejatest sooviksin eesti poolelt ära märkida Zetod, kes on kümne tegutsemisaasta jooksul omandanud kindla fänkonna. See, kuidas publik laulja Jalmar Vabarna korraldusi täidab, on mõneti ehk isegi fenomenaalne. Minul kui passiivselt kõrval põlvi nõksutaval vaatajal oli lust publiku rõõmu jälgida. Viimase päeva sõna otseses mõttes kuumimaks bändiks osutus 2009. aasta Viru Folgil alguse saanud bänd Ukerdajad
Kreutzeri klaveriklassis ning täiendas end kompositsiooni ja muusikateooria alal Paul Hindemithi juures. Kõrge muusikakultuuri ja intensiivse kontserdielu tõttu võib 1930. aastate Berliini pidada Lääne-Euroopa muusikaliseks keskuseks. Neil aastail õnnestus Lukil seal kuulata mitmete maailmakuulsate pianistide esinemisi, sealhulgas juba eelnimetatud Artur Schnabeli, Wilhelm Backhausi ja Sergei Rahmaninovi kontserte. Viiuldajatest meenutab ta Fritz Kreislerit ning orkestritest muidugi Berliini Filharmoonikute esinemisi Wilhelm Furtwängleri ja Bruno Walteri juhatusel. KONTSERTTEGEVUS Bruno Luki esimesed ülesastumised publiku ees leidsid aset 1920. aastatel Tartu Kõrgema Muusikakooli õpilasõhtutel Bürgermusse saalis ning Berliini Kõrgema Muusikakooli õpilaskontsertidel. Esimesed iseseisvad sooloõhtud toimusid Berliini Kõrgema Muusikakooli õpilasena 1931
flöödi- ja vibrafonimängija. Kui neid arve lähemalt silmitseda, torkab kohe silma, et liidetavad ja summa ei klapi. Siiski pole selles midagi ebaloomulikku, kui arvestada, et paljud muusikud mängisid mitut pilli. Kõige suurem oli siinjuures kokkulangevus viiuli- ja saksofonimängijate seas – 15 juhul (Mutsu 1991, 10: 91–94); V. Ojakääru hinnangul mängis 90% tolleaegsetest viiuldajatest ka saksofoni (Lille 2006: 12), seega oli kokkulangevus tõenäoliselt oluliselt suurem; 10 naismuusikut: naispianistid Erika Kodrau, Valentina Ild, Varvara Malama, Sarah Muršak, Lydia Nahkur, Elli Patulova, Ira Regi ja Veera Vetting, trompetist Violetta Borkmann ja viiuldaja Johanna Znamenski; üsna palju oli samast perest muusikuid: vennad Flinkid, Ignatjevid, Kaasikud, Kallased, Kirikalid, Kreutzbergid, Kurskid, Kuusikud, Kõlarid, Mullatid, Mutlid, Raudsepad,
annaabi.ee 
