Peeter :" Tarkus tuleb...sellest, kuidas iga üks seda pead, mis jumal tema õlale loonud, seestpidi kohe hoiab ja harib" Igaühele meist antakse võimalus õppida, teadmisi omandada ning targaks saada. See kõik on kinni meie viitsimises ja tahtmises. Tarkus avaldub ütlemiste ja tegemiste kaudu. Alles siis, kui inimene rääkima või tegutsema hakab, saame teada kas tegemist on rumala või targa inimesega. Näiteks targa inimesega võiks rääkida tunde, ta teab paljust ning mis on kõige tähtsam, oskab rääkida. Mõned inimesed arvavad, et kui nad lõpetavad keskkooli, on nad piisavalt targad, ja teavad kõike, kuid tegelikult see nii ei ole. Inimene õpib kogu elu, me saame pidevalt uusi teadmisi, omandame
jaoks oluline. Inimestel on erinevad tõekspidamised ning väärtushinnangud. Mõned minuealised gümnaasiumilõpetajad-ei hooli tulevikust ning seega ei pinguta ka õppimisel. Teised sama vanad õpilased aga mõtlevad pingsalt kuhu edasi õppima minna ning koolis pingutavad selle nimel. See erinevus tuleneb mitmest asjast: kodusest kasvatusest, distipliinist, sõpradest, kes mõjutavad sind ning suur osa on kinni inimese mõtlemises ning viitsimises. Elu eesmärgid, sihid ning tõekspidamised, sageli muutuvad, kui on juhtunud midagi traagilist näiteks sugulase autoõnnetus või kallima kaotus. Paratamatult, näiteks, kui on juhtunud traagiline autoõnnetus, milles osales lähedane inimene siis, normaalse ja terve inimese mõistus ütleb seda, et inimene, kes ennem lähedase autoõnnetust sõitis 110km/h, et jõuda kõige kiiremini sihtkohta, võiks hakata nüüd rohkem tähelepanu pöörama sellele, et
Miks on vahel vaja karistada e. distsiplineerida? Eks ikka siis, kui laps teab, et teeb midagi meelega valesti või ei kuula vanemate sõna. Ja vanematel on ju kohustus oma lastest korralikud inimesed kasvatada. Meie, kui noored inimesed, elame nende reeglite järgi, mida meie vanemad kehtestavad. Kui nende reeglite vastu eksime, siis järgneb sellele karistus. Aga kas karistuseks on füüsiline vägivald või hoopis midagi mõistlikumat, seda otsustab juba vanem ise. Asi on ainult lapsevanema viitsimises ja nö kätte võtmises. See vajab muidugi järjekindlat ja teadlikku tegevust ning eeldab ühtlasi, et lapsel on valikuid ja ta saab ise tunda nende tagajärgi. Selles, et osa valikuid pole meeldivate tagajärgedega, peab ta samuti ise veenduma. Juhul kui karistuseks saab laps oma vanemalt vitsa või rihmaga paar valusat triipu, siis minu silmis on see juba vägivald, mis jätab lapse hinge valusa mälestuse.
hüppelaud riigi arengus. 20 aastaga on olnud tohutu areng ja minevik näitab, mida on tehtud, et meie saaksime olla vabad ning võtta maksimumi endi eludest. Eestis elamisel on omad plussid ja omad miinused. Neid on piisavalt palju, et kõik ei tule lausa hoobilt meeldegi, ja kui tuleks, siis ei oleks ühelgi inimesel piisavalt aega neid lahata. Probleemidel on erisugused lahendused, mõnikord pole nende lahendused kiiretoimelised ja efektiivsed, teinekord on küsimus lihtsalt viitsimises. Eesti võimukamate riigiorganite peamine ülesanne on hoida Eesti riik tegevuses ning olla võimeline vastu astuma kõiksugustele takistustele. Elu on näidanud, et kui tekib mingisugune möödapääsmatu probleem, siis abi leitakse kiirelt. See on Eesti juures vägagi hea, tekib probleem, siis võetakse asi võimalikult kiiresti vaatluse alla ja tegutsetakse võimalikkuse piires. Konfliktide ja erimeelsuste lahendamisel käitub Eesti väga sõbralikult ja kainelt, mõeldes kõik enne
annaabi.ee 
