harjutusülesandena või kontrolltööna (eriti emakeele ja kirjanduse õpetamisel), võistlustööna või eksamitööna (näiteks küpsuskirjandina või sisseastumiskirjandina). Kirjand võib olla arutlev, jutustav või kirjeldav. Arutleva kirjandi puhul nõutakse tavaliselt, et ta koosneks sissejuhatusest, teemaarendusest ja kokkuvõttest. Kirjand võib kombineerida elemente esseest (oma seisukohad) ja (ümber)jutustusest (ilukirjanduslikus vormis kirjeldused), kuid ei sisalda tavaliselt viiteaparatuuri ega otsekõnet. Võrreldes esseega on kirjand vähem kujundlik ja ei tõsta autori arvamust esile. Kuidas kirjutada kirjandit? Kirjandit kirjutada on imelihtne. Lihtsalt kujuta endale ette maja. Maja trepp mis viib tuppa on sissejuhatus. Terve maja on teema arendus ning viimaseks on katus mis võtab sinu jutu kokku ning selleks on kokkuvõte. Esiteks kõige raskem on valida teemat. Vali selline teema mis on sulle kõige lähedasem, kuid
küpsuskirjandina või sisseastumiskirjandina). Kirjand võib olla arutlev, jutustav või kirjeldav. Arutleva kirjandi puhul nõutakse tavaliselt, et ta koosneks sissejuhatusest, teemaarendusest ja kokkuvõttest. Kirjand võib kombineerida elemente esseest (oma seisukohad) ja (ümber)jutustusest (ilukirjanduslikus vormis kirjeldused), kuid ei sisalda tavaliselt viiteaparatuuri ega otsekõnet. Võrreldes esseega on kirjand vähem kujundlik ja ei tõsta autori arvamust esile.
saada, vaid pigem iseendaga eksperimenteerida metsas luusimine ja lilledega rääkimine on kahtlemata ka mingil määral eksperimentaalne. Samas ei katseta ta mitte ainult iseendaga, vaid paneb proovile ka lugeja. Iseloomulik näide, kui tõsiselt eesti rahvas Mikitat võtab, on ühe kirjandusteadlase kurtmine, et Mikita ei tugine igal pool faktidele ja läheb kultuurilmas kokku lepitud tõdedest vahel ülima kergusega mööda. Pealegi ei ole autor kasutanud viiteaparatuuri, mis aitaks jälgida, kust ta ühe või teise väite või ka statistikajupi võtnud on. See oleks loomulik teaduskirjan-dusele ja vahel isegi populaarteaduslikule. Miskipärast ei taheta Mikita triloogia viimast kaht osa liigitada Ilukirjanduseks, kuhu see kahtlemata kuulub. Janu kanoonilise ja tõelise identiteediloome järele on meis nii sügav, et tahaksime võtta kõnealust lugulaulu nii kindla peale, et justkui kahju on tunnistada, et üht-teist jääb siiski vaieldavaks.
annaabi.ee 
