ilmus ajalehes Elu 1908.aastal nii: ,,Oma rahvaviiside korjamise reisi nähtuste põhjal võin tõendada, et rahvaviisid veel siit ja säält üksikutest saunahurtsikutest leida on, kus vaesus asub ja hariduse mõju mitte veel ligi pole pääsenud. Majadest, kus juba tore mööbel sees ja vast koguni klaver nurgas, säält on rahvalaul ammu põgenema pidanud. Mida rohkem kultura kuskil maad on võtnud, seda vähem on vana laulu ja vanu viisisid leida. Nähtavasti on ka Vennaste Koguduste liikmed vanavara pääle sedavõrd mõjunud, et säält taludest, kus nad asuvad, rahvaviisisid ja laulusõnu mitte enam leida ei ole. Nimelt on ka meie koolid oma uue hariduseviisi ja lauluga Eesti rahvakaulu pääle tagasitõrjuvalt ja hävitavalt mõjunud. Vana Eesti laulu asemele on kas Eesti sõnadega lauldavad Saksa laulud asunud, mida enamasti noored inimesed laulavad, ehk nad laulavad Saksa viiside mõjul sünnitatud Eesti
kaugusest kostvaid sarvehelisid. Sügavasti inspireeris teda Parbo mäng hilisõhtuil: helid kajasid üllalt üle metsa ja innustunult kuulav Saar tundis, "kuidas mets saadab sarvepilli mängu". Rahvaviiside korjamisel saadud muljeist kirjutab Saar: "Vanade Eesti laulude asemele on kas Eesti sõnadega saksa laulud asunud, mida enamasti noored inimesed laulavad ehk nad laulavad saksa viiside mõjul sünnitatud Eesti laulusid, koguni vähe aga Eesti laadilisi viisisid, viimaseid sõimatakse sagedasti sandi viisideks, sest neid tõesti kerjuste ja vaesete inimeste suust kuuldub." Ta lisab ühtlasi, et "tants on oma eesõiguse ära andnud Saksa polkadele, valtsidele, Poola marsurkadele jne., mis harmoonika, viiuli või tsitri (mõned nimetavad seda koguni "kandleks") häälte taktis keerutatakse /.../ Mõned vanad eided tuletavad endist lauluaega soojusega meelde". Saar tundis hästi rahva elu-olu, rahva vajadusi ja püüdlusi
annaabi.ee 
