Trummi sarjakujulise kere ühele poolele on pingutatud looma-, eelistatavalt koeranahk. Keres olevaisse aukudesse kinnitatakse tärisevad kettakesed. Trummi mängitakse lühikese puupulgaga või käega. Kogu Eestis on trumm levinud ansambli saatepillina. Setus on tuntud vene päritolu väike puuben, millel on nahaga kaetud ainult üks külg. Rütmipill trumm (enamasti väike tamburiinikujuline käsitrumm) levis alles 19. sajandi lõpupoolel. Ülemeelikus tujus lisati viisipillile saateks kõikvõimalikke naljapille, nagu näiteks luuavars, millega kraabiti tuhaga üleriputatud põrandat või vaadipõhja. Praegusel ajal kogub vanade kultuuritraditsioonide jätkamine aina rohkem popullaarsust. Sellest annavad tunnistust rahvamuusika- ja folklooriüritused üle kogu Eesti (Viljandi pärimusmuusikafestival, Võru folklooripäevad, Põlva FolkFest jpt), pillimeeste kokkutulekud ja rahvakommete kasutamine perekondlike ning kalendriliste tähtpäevade tähistamisel. Samuti
sajandil. Varasemal ajal mängiti kokku vaid torupilli ja viiulit või kahte viiulit. 19. ja 20. sajandil oli levinud viiuli ja kandle koosmäng, vahel lisandus lõõtspill. Mitme viisipilli koosmängimine mõjutas ka muusikalist mõtlemist senisest olulisemaks muutusid täpsed helikõrgused, nendel põhinevad kooskõlad ja kindel vorm. Rütmipill trumm (enamasti väike tamburiinikujuline käsitrumm) levis alles 19. sajandi lõpupoolel. Ülemeelikus tujus lisati viisipillile saateks kõikvõimalikke naljapille, nagu näiteks luuavars, millega kraabiti tuhaga üleriputatud põrandat või vaadipõhja. Rütmi- ja mürapillina võis kasutada muidki abivahendeid: ahjuuksi, kausse, pudeleid jms. Rahvapärasele musitseerimisele eesti külas avaldas suurt mõju muusikaseltside asutamine 19. sajandi viimasel veerandil. Seltside juurde asutatud puhk- ja keelpilliorkestrid tutvustasid maarahvale uusi pille ning musitseerimisvorme. Eriti ärgitas see rahva seas
annaabi.ee 
