ja elukäsitlus sobisid muutuva maailmaga, värsiehitus oli kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega. Ka enamik tänapäeval tekkivatest rahvalauludest kuulub uuemate riimiliste laulude kihistusse. Koosmängu hakati Eestis samuti laiemalt harrastama uuema muusika leviku tõttu. Varasemal ajal mängiti kokku vaid torupilli ja viiulit või kahte viiulit. 19. ja 20. sajandil oli levinud viiuli ja kandle koosmäng, vahel lisandus lõõtspill. Mitme viisipilli koosmängimine mõjutas ka muusikalist mõtlemist senisest olulisemaks muutusid täpsed helikõrgused, nendel põhinevad kooskõlad ja kindel vorm. Uuemat pillimuusikat iseloomustab suurem heliulatus, mitmekesisemad rütmid, pikem kindla vormiga meloodia ning funktsionaal-harmooniline mõtlemine (n-ö kolme-duuri lood). Heliulatus laienes, kui kasutusele tulid suurema heliulatusega pillid (viiul, uuem kannel, lõõtspill).
"Kolme-duuri lood" levisid 18.19. sajandil nii pillimuusikas kui ka lauludes, eriti toetas seda lõõtspill oma kindlakõlaliste vahelduvate akordidega. Koosmängu hakati Eestis laiemalt harrastama uuema muusika leviku tõttu 19. sajandil. Varasemal ajal mängiti kokku vaid torupilli ja viiulit või kahte viiulit. 19. ja 20. sajandil oli levinud viiuli ja kandle koosmäng, vahel lisandus lõõtspill. Mitme viisipilli koosmängimine mõjutas ka muusikalist mõtlemist senisest olulisemaks muutusid täpsed helikõrgused, nendel põhinevad kooskõlad ja kindel vorm. Rütmipill trumm (enamasti väike tamburiinikujuline käsitrumm) levis alles 19. sajandi lõpupoolel. Ülemeelikus tujus lisati viisipillile saateks kõikvõimalikke naljapille, nagu näiteks luuavars, millega kraabiti tuhaga üleriputatud põrandat või vaadipõhja. Rütmi- ja mürapillina võis
annaabi.ee 
