muuta inimese vastuvõttu sellele. Naer on paljastav ja see on spontaanne. Naer võib reeta inimese isiksuse omadusi, isegi kui sooviti neid vaka all hoida. Kuulus kirjanik Goethe on öelnud: ,,Millegi muuga ei näita inimesed paremini oma iseloomu, kui sellega, mida nad naeruväärseks peavad.’’ Normiks on naerda päevas vähemalt kolm korda. Kõik ei peagi alalõpmata väga naljakas olema, naerul on ka muid esilekutsujaid. Inimestel on tuhat erinevat naeru – naer südamest, viisakusnaer, kohmetusest, piinlikus olukorras, komplimendile reageerides, parastades ja nii edasi. Kahjuks peab tõdema, et lõbu, mida pakub teiste mõnitamine, haavamine ja äratõukamine on üks huumori tugevamaid ajendeid. Sellisel juhul pole kahe isiku vaheline huumor tasakaalus. Inimesele, kes naerab teise üle võib see tõesti väga naljakas olla, kuid teisele isikule on sellele vastupidine mõju. Olgugi, et kellegi teise naermine
Sõna koomiline on siin kasutatud tähistamaks ligikaudu kõike seda, mis teeb nalja, paneb naerma, kuulub mõiste "huumor" alla. Huumor ja nali on lahutamatult seotud naeruga. Kuid nende piirid pole kattuvad. Naer on ühest küljest laiem: on olemas nt. "närvinaerud" -- hüsteeriline naer, kõdinaer, naerugaasi-naer, naer, mida kutsutakse esile teatud ajupiirkondade elektrilise ärritamisega. Inimene võib naerda ka lihtsalt rõõmust või elujõudude küllusest. Naer kui viisakusnaer või "kaameranaer" kuuluvad lihtsalt etiketti. Teisalt on naljaga külgnevaid nähtusi, nagu vaimukus, iroonia, sarkasm, mis ei tarvitse esile kutsuda välist naerureaktsiooni. Nalja suhteid kirjanduse ja muu folklooriga Folkloorne rahvajutt eristub siis kõigepealt mittefolkloorsest jutust, nt. Mark Twaini või Eduard Vilde humoreskidest, kuigi folkloori ja autoriloomingu vahe pole ajaloolises plaanis kaugeltki alati selge. Nagu üldiselt, nii ka huumori plaanis, on see väga tinglik nt
annaabi.ee 
