Nii sai Gaius Gracchuse eesmärgiks taasluua talupoegade kiht, jagades neile riigimaast väikeseid maalappe. Kui Gracchus tapeti, muudeti reform kehtetuks. Lisaks väiketalupoegadele oli ka inimesi, kes harisid teistele kuuluvat maad ning tasusid maaomanikule selle eest raha, põllusaaduste või oma tööga. Neid võib nimetada koloonideks. Keisririigi ajal omandasid nad suurematähtsuse. Nende kõigelevinum maksuvorm oli iga-aastane kindlaksmääratud rahasumma, mis fikseeriti üheks viisaastakuks. Kolonaadi levikut keisririigi algusajal ei ole võimalik kindlaks teha, kuid üldine suundumus on siiski, et nende arv kasvas. Kuigi rendileping kehtis reeglina viis aastat, jäid koloonid tavaliselt maavaldusesse pikemaks ajaks. Orjatöö asendus järk-järgult koloonide tööga. Ka palgatöölistel oli Rooma põllumajanduses tähtis roll. Neid mainib ka Varro, kelle arvates tuleks töölisi kasutada ebatervisliku kliimaga piirkondades, sest palgatöölise
koos selle elluviimiseks vajalike aja-, materjali-, seadme- ja rahakulude arvutustega. Näiteks seadmete asendamise plaan, kapitalimahutuste kava ehk programm. Kui plaanidele on antud seaduse jõud (näit. NSV Liidus 1920 1990), siis on tegemist käsumajandusega. Käsumajanduse oludes plaan on selline dokument, milles on fikseeritud majandusüksuse ülesanded mingiks järgmiseks perioodiks viisaastakuks, aastaks, kvartaliks, kuuks jne. Plaan on rahvamajanduse ja selle kõigi tasandite allüksuste plaanilise juhtimise peamine instrument, plaanimise otsene tulemus. Pikemateks ajavahemikeks koostatavaid plaane, mis käsitlevad suurimate ja tähtsaimate rahvamajandusharude arendamise probleemide lahendamist, nimetatakse ka plaanilisteks prognoosideks e. prognoosplaanideks. Veel pikemate perioodide peale tehakse tavaliselt ainult prognoose. Igapäevases majanduspraktikas
annaabi.ee 
