nakatumise võimalust.(6) Üle maailma sureb HCV tagajärjel igal aastal umbes 399000 inimest. (7) Peamised ülekandeteed on seotud verega. On võimalik ka vertikaalne ja seksuaalsel teel levik. Eristatakse 6 genotüüpi.(1)Umbes 60% nakatunud genotüüp ühega.(12) 60-70% juhtudest on asümptomaatilised.(1) Enamus nakatunutel areneb krooniline infektsioon, mis võib umbes 20.a möödudes üle minna tsirroosiks ja/või kartisnoomiks.(6) Diagnoosimisel kasutatakse esmalt viirusvastaste antikehade tuvastamist (ELISA). Sekundaarseteks kinnitavateks testideks on viiruse RNA määramine, mida tehakse polümeraasse ahelreaktsiooni abil, või rekombinante immunoblot analüüs viiruse proteiinide määramine vastavate antikehade abil.(1,2) HCV RNA tase ei korrelleeru maksakahjustuse tõsidusega. HCV RNA kasutatakse rohkem ravi kulgemise hindamiseks kui HCV diagnostikaks. Püsiv viroloogiline ravivastus (sustained viral response, SVR) on ravi efektiivsuse kriteeriumiks
on vastavalt märgistatud. Kompleksis fikseerunud radioaktiivsus määratakse loendajates, ensümaatiline aktiivsus ensüüm-substraadile omases värvusreaktsioonis (spektrofotomeetriga). Lateksaglutinatsioon. On vähem tundlikum kui RIA ja EIA. Väikestele latekspartiklitele on kantud viirusspetsiifilised antikehad, antigeeni lisamisel tekivad nähtavad aglutinaadid. Saab määrata rota- ja adenoviirusi roojas. VIIRUSVASTASTE ANTIKEHADE MÄÄRAMINE PATSIENDI VERESEERUMIS. Western immunoblotting on väärtuslik analüütiline meetod antikehade määramiseks eri viirusvalkude suhtes. Selleks toimub esiteks tuntud viiruse puhastamine, edasi eraldatakse valgud elektroforeesil naatriumdodetsüülsulfaati sisaldavas geelis. Geelist kantakse erinevad valgud eraldi nitrotselluloosfiltritele. Filtrid lõigatakse tükkideks ning säilitatakse kuivatatutena. Kui
annaabi.ee 
