edasi, nagu jumal teab, kes teda ootab ehk kes teda taga kiusab. Või ehk on ka temal tundmused, on ehk ka temal vaenlased, kes temale iialgi rahu ei anna. Aeg näib oma koju poole tõttama, ehk ta küll teab, et oma kodus, seal igavese aja meres igavest und saab magama. Oo, andke aega, andke päevi, andke ilusaid kullakirges õhtuid, andke ööhämaruses tulevaid nurmi, andke kauguses sinetavaid metsi, andke lõhnavaid lillesid, andke kõike, mis tekitab aja, selle suure lepitaja. Aeg on viirastunud, elatud päevad unenäoks saanud, aga unistused kõnnivad reaalsetena päise päeva ajal. Ei tuleta ükski möödaläinud aegu meelde, vaid ta tuletab seda meelde, mis temale möödunud aja sees armas oli. Ta ääritab oma mõtteid mööda läinud ning igaveste kadunud õnnega, ta tahab neid tagasi kutsuda sügavuse merest, et veel ükskord nende magusust maitseda. Neil on õigus, kes räägivad kahesugusest ajast: üht näitab kell, öö ja päev, aastaajad,
ainult mileedi nimi halvas teda. Ah, siiski, me eksisime. D'Artagnan oli leidnud teemandile ostja. Eine härra de Treville'i juures oli meeldiv ja lõbus. D'Artagnan kandis juba uut univormi. Kuna Aramisele,. kes oli umbes sama kasvu kui d'Artagnan, tema kirjastaja väga heldelt maksis, nagu me eelnevast mäletame, siis oli ta ennast kõigega kahekordselt varustanud. Ja nüüd andis ta oma sõbrale terve varustuse. D'Artagnan oleks olnud oma õnne tipul, kui mileedf poleks talle, viirastunud nagu sünge pilv silmapiiril. Pärast einet lepiti kokku, et kohtutakse õhtul Athose juures, kus asi viiakse lõpule. D'Artagnan veetis päeva oma musketärimundri demonstreerimisega laagri kõigil teedel. õhtul tulid sõbrad kokku määratud kellaajal. Otsustada oli veel ainult kolm küsimust: mida kirjutada mileedi vennale; mida kirjutada osavale isikule Tours'is; missugused teenrid saata kirju viima. 498 Igaüks pakkus oma teenrit
annaabi.ee 
