XVI sajandist kuni XVIII sajandi lõpuni toimus mõisamajanduse areng mõisatevõrgu ja mõisapõldude laienemise näol. Oma põhiosas kujunes mõisate võrk Eestis välja XVII sajandi lõpuks. Kuni XVIII sajandi keskpaigani said mõisad oma rahalised tulud peamiselt teravilja müügist. Juba XVIII sajandi teisel veerandil oli mõisates hakanud arenema ka viinapõletamine, mis võimaldas realiseerida teravilja soodsamalt. Põhja-Eestis oli mõisamajandus pea täielikult allutatud viinatootmisele. Mõisates asutati tõrva-ja lubjapõletusahje ja telliselööve ning ka manufaktuure, nagu klaasi-, peegli- ja paberivabrikuid. Tulud läksid peamiselt tarbimiseks, tootlikke kapitalimahutusi tehti väga harva. Järkjärgult kasvas mõisa kui asustuskeskuse tähtsus. Peale mõisniku ja tema sugulaste elas seal ka arvukas mõisapere, mis koosnes lihtrahvast - mõisasse teenima võetud talupoegadest. Mõisateenijate kiht arenes käsikäes mõisamajandusega. Nemad vahendasid taludesse ka
mõisate võrk Eestis välja 17. sajandi lõpuks. 17. sajandil hakkas ka endisest sõdalasest või linnakodanikust-ametnikust mõisaomanik muutuma põllumeheks ja majanduselu juhtijaks. Kuni 18. sajandi keskpaigani said mõisad oma rahalised tulud peamiselt teravilja müügist. Juba 18. sajandi teisel veerandil oli mõisates hakanud arenema ka viinapõletamine, mis võimaldas realiseerida teravilja soodsamalt. !9. sajandi alguses oli Põhja-Eestis mõisamajandus pea täielikult allutatud viinatootmisele. Mõisates asutati tõrva-ja lubjapõletusahje ja telliselööve ning ka manufaktuure, nagu klaasi-, peegli- ja paberivabrikuid. Tulud läksid peamiselt tarbimiseks, tootlikke kapitalimahutusi tehti väga harva. Seoses mõisamajanduse tõusuga 18. sajandi teisel poolel algas Eesti mõisates ulatuslik ja suurejooneline ehitustegevus. Kujunesid mõisaansamblid esinduslike peahoonete ning rohkete kõrval-ja majandushoonetega. 18. sajandi lõpupoole domineerisid mitme
annaabi.ee 
