kes olid kohati naljakad, kuid teisalt isegi lootusetud joodikud ja muiduolijaid, kes vahepeal ei viitsinud oma näitemängu sisugi endale enne esitust selgeks teha. Sinna oli autor koos töötama pannud kõik väga erineva iseloomuga inimesed, kuid kes klappisid suurepäraselt. Kõige värvikam tegelane sealt oli Janka Veeri, kes pidi olema tegelikult peategelane näidendis ,,Rasputin", kuid pärast esimest näidendit ja Ekke Moori välja tehtud viinasid ei suutnud tema enam oma kohustusi täita, ning selle võttis spontaanselt üle Ekke Moor ise. Talle pakuti seda kohta, kuna ta oli valetanud oma eelneva näitlejakogemuse üle. Kuigi küürakal näitlejal, kes kassat valvas oli väike osa raamatus, oli ta mulle huvitav isiksus, kellest oleks võinud natuke rohkem rääkida. Kõige naljakam seik teoses oli aga juhtum Toomas Üüve ja mustlane Sander Mitrovski vahel. Mustlast oli kujutatud täielikult mustlasliku olemusega
HEESKA Miski ei lõpe hästi. HIRMUS ANTS Kui me oleme nemad, siis pole võimalik aru saada, kes on kes. Kõik, mis me nüüd teeme, tuleb nende seest. Ants ja seejärel kõik: See mees! See mees! See mees! See mees! See mees! Lahkuvad. 35 ESIMESE VAATUSE LÕPP 36 TEINE VAATUS 9. stseen Eraomand Virve laulab “Ei me ette tea”... NIKOLAI Anna mulle neid viinasid viis tükki. Anna viis vorsti. Ja anna kuus kommi. Virve pakib kokku ja laulab edasi Mis me nüüd siis teeme? ÕDE VIRVE Nagu näha on – lakin küüsi. NIKOLAI Ilus. ÕDE VIRVE Jah, on ilus, kuid ärge rabelege nii hirmsalt. Õhk vappub ja küüntel läheb lakk lainesse. NIKOLAI Me oleme siis nagu Musta mere ääres. ÕDE VIRVE Kas olete Musta mere ääres olnud? NIKOLAI Korduvalt. ÕDE VIRVE Jah. NIKOLAI Must meri, ja ta on täiesti must meri. ÕDE VIRVE Must. NIKOLAI Must. ÕDE VIRVE Must
Vaene Villu seisis pea norgus ja kahevahel. Naisterahva kisa teeb just kõige vahvamaid mehi kõige kergemini araks. Kergesti oleks võinud nii juhtuda, et meie hiiglane viimaks plehku oleks pannud, kui mitte Priidu oigel ajal päästjana ep oleks ilmunud. Priidu oli viinaankruga tuppa lip- 138 sanud, seal kannu magusa marjaviinaga täitnud ja astus sellega nüüd ema ette: «Joo, ema, aga nuusuta enne! . . . Aeh, kas on hea?» Krõõt oli komtuuri juures võõrsil olles võõra-maa viinasid tundma ja neist lugu pidama õppinud. Magus lõhn, mis ta ninasse puutus, jahutas tema viha silmaähavalt. «Kust sa seda said?» küsis ta peaaegu lahke näoga. «Joo enne, küllap siis aru saad,» vastas Priidu. Krõõt võttis lonksu, muigutas suud, võttis teise lonksu, naeratas, võttis kolmanda ja kiitis viina heaks. «Niisugust viina jääb Lii vi landmeister alles himustama,» seletas Priidu tõsiselt ja jõi kannu tühjaks. «Niisugust viina on terve
annaabi.ee 
