sihipäraselt veinide tootmise, kasvatuse kui sordiaretusega. Kesaegsete avastusretkede ning koloniseerimise käigus rändas veinikunst Uude Maailma. Veinide ajalugu Rooma keisririik ja selle hästi arenenud transpordivõrk ei soodustanud mitte üksnes veinikaubandust, vaid ka viinapuude levikut. 3. sajandi lõpuks m.a.j valmistati veini paljudes paikades, mida peetakse tänasel päeval traditsioonilisteks viinamarjapiirkondadeks. Murrang toimus ka veini transportimisel. 2. sajandil pKr ilmus Prantsusmaal kasutusele uus vedelikumahuti, mille olid leiutanud keldid - puutünnid. Sinnamaani hoiti ja transporditi veini kitsastes savianumates - amforates. Varakeskaja möödudes hakkas vahepeal kokkukuivanud veinikaubandus uuesti kasvama. Põhjuseks kiriku tähtsus nii veini valmistamisel kui levitamisel. Mungad tegelesid kloostrites loodusvaatlustega ning nende uurimistöö aitas viinamarjakasvatust mõista ja edendada
Rooma keisririik ja selle hästi korraldatud trantspordivõrk ei soodustanud mitte üksnes veinikaubandust, vaid ka viinapuude levikut. Juba enne roomlaste tulekut olid kreeka kaupmehed toonud viinapuud Lõuna- Prantsusmaale, kuid pax Romana viis need kogu Prantsusmaale ja Hispaaniasse ning võis ergutada metsviinapuude kasutamist Saksamaal. Meie ajaarvamise 3. sajandi lõpuks valmistati veini paljudes paikades, mida praegu peetakse traditsioonilisteks viinamarjapiirkondadeks: Bordeaux´s, Burgundias, Moseli orus ja Jersis. Sealt hakati veiniga varustama Roomat ennat. Selles levikus etendas olulist osa murrang veini trantsportimisel. Kõige varasemateks vedelikuanumateks , kus hoiti veini, olid pikad kitsad savivaasid, mida nimetati amforateks. Aga 2. sajandil pKr ilmus Prantsusmaale uus vedelikumahuti, mille olid leiutanud keldid. Keltide puutünnid kujutasid endast tehnoloogilist edusammu, mis aitas
annaabi.ee 
