Kaaskodanikud ei kehitanud enam õlgu. Jalgrataste tegemine oli saanud täiesti sündsaks ja lugupidamist väärivaks äriks, sest aeg oli oma töö teinud. Polnud põhjust ka Prantsusmaalt pärit kaasautoril-Pariisi tõllassepa Michaux' nime kandvad jalgrattad läksid robinal, 500 kuldfranki tükk. Töösturid, äri- ja kaupmehed olid jalgrattale selgelt tunnustus avaldanud. Turgudele tunginud uljas kondiväristaja kippus ahistama tõldu ja muusikariistu, tegi kahju sadula- ja isegi viinakaubandusele. Õmblusmasinad? Käigu kuradile. Relvad? Jalgrattabuumi ajaks võib ka need unustada. Jalgrattatootmine hoogustus üha. 1869. aastal oli Pariisis 1300 jalgratast. Kolmekümne aastaga suurenes see arv 500 korda. Ühendriigid, kes eurooplastele hilinemisega järele tormasid, valmistasid üksnes 1895. aastal 1,25 miljonit kaherattalist. Nii haaras jalgrattapalavik ühe sajandi jooksul maailma juba teist korda. Naaskem aega, mil jalgratas oli värskelt saanud pidurid
Harjumaal tärklist, puudrit, Õisus sigareid, Lehtses ja Lellel pudeleid, Hiiumaa talupojad valmistasid laevu, Tartus oli peegliraamimisetöökoda, Raadil valmistati tellis- ja kahhelkive. Põllumajandus: Põllumajanduse taastumisel etendas peamist osa viljakaubandus. Tollivaba kauplemise õigus suurendas vilja väljavedu Rootsi ning uueks viljatarbijaks sai ligikaudu 50 000-meheline Vene sõjavägi. Peamiseks väljaveetavaks kaubaks Vene turule sai viin. Tänu eriti elavale viinakaubandusele raiuti maha siinsed põlismetsad. Viinaköögi praagaga nuumati härgi ja müüdi neid Peterburi turule. Sellega pandi alus senisest ulatuslikumale loomakasvatusele mõisates. Mõisamaa jagunes maksuvabaks mõisamaaks ja talumaaks, mille pealt mõisad maksid kroonile mitmeid makse. Maksustuse aluseks oli mõisa talumaade suurus adramaades. Reduktsiooniga kaasnenud maade mõõtmisel ja hindamisel võeti kasutusele revisjoniadramaa mõiste, mis oli varasest tinglikum
annaabi.ee 
