otsima, kuid edutult. Kilter, kes on vihane, et tema maja pea peale keerati, läheb Reinule kätte maksma, kuid õnnetuseks sureb ise. Koera Kaarel on hädas halltõvega, mis teda metsas hüüdis, häälele vastates sai Kaarlist halltõve ohver. Rehepapp püüab teda aidata, ning soovitab Kaarlil end tõve eest ära peita, kuid vaene mees sellega hakkama ei saa. Seepeale käsib rehepapp puhtal karsklasel, Kaarlil ära juua hea samakas viina, sest ega halltõbi viinahaisu salli. Seepeale saab aga Kaarlist joodik, kes meeleheitlikult viina otsib. Imbi ja Ärni on vanapaar, kes mitte midagi ausal teel teenida ei kavatse. Kõige rohkem igatsevad nad leida suur rahapada, mis kuhugi metsa peidetud on. Kui see plaan aga vilja ei kanna püüavad nad kinni erakordse piimaanniga merilehma, mis aga varastatakse nende käest Aida-Oskari poolt. Nimelt jälitab Oskar vanapaari, nähes nende saaki, ning ajab vanad
kes ei näppa midagi, aga olles maailmas palju rännanud räägib Hansule lugusie imelisest armastusest räätlite ja nende südamedaamide vahel ning annab tunnete küsimuses Hansule head nõu.( hiljem sulab ära)Lõpuks keerab Vanapagan Hansul kaela kahekorra - Koera Kaarel talumees Kaarlit piinas kord halltõbi, mille eest rehepapp soovitas kuuse otsa peitu pugeda.Hiljem soovitas rehepapp tal viina juua, kuna halltõbi kartvat viinahaisu. Nii sai Kaarlist igapäevane kõrtsi külastaja, kellel iga päev pea vindine. Ettekääne oli alati olemas tarvis end ravida. - Kaarlil on pisut tobedavõitu sulane Jaan, kes nagu kõik teised Eesti soost tegelased mõisas noosi käivad võtmas, ainult, et Jaan ei tea noist ,,peenetest" asjadest ( näiteks Idamaa maiused) midagi. Kirjanik paneb Jaani nii ava- kui lõpupeatükis seepi sööma. Jaan on sisse võetud kaunitarist toatüdrukust Luisest,
Mees tuli pimedas kobades järele; kui Packard jõudis kajutini, ütles ta: «Tule siia sisse.» Ja tuli ise sisse, Bill tema järele. Aga enne kui nad sisse said, olin ma ülal kois kägaras ja kahetsesin, et üldse olin laevale tulnud. Mehed jäid seisma, käed koi serval, ja rääkisid. Ma ei näinud neid, aga tundsin viinahaisust, kus nad olid. Olin rõõmus, et mina viina ei joo; kuid sel polnud siiski suurt tähtsust -- enamasti oli mul hing kinni, nii et nad ikkagj poleks viinahaisu tundnud. Mul oli kange hirm. Ega keegi poleks võinud hingata sihukest kõnelust kuulates. Nad rääkisid tasa ja tõsiselt. Bill tahtis Turnerit tappa. Ta ütles: «Tema ütles, et räägib ja ta räägibki. Kui me nüüd ka mõlemad oma osa temale annaksime -- sellest poleks mingit kasu pärast, seda janti. See on kindlam kui kindel, ta annab meid üles, usu mu sõna. Mina olen selle poolt, et ta tuleb vaikseks teha.» «Mina ka,» ütles Packard väga rahulikult.