Etanool on iseloomuliku lõhnaga kergesti lenduv kõrvetava maitsega tuleohtlik vedelik, mille sulamistemperatuur on -112 ºC ja keemistemperatuur 78 ºC. Etanool on veest kergem. Ta seguneb veega igas vahekorras, moodustades negatiivse aseotroobi. Etanool põleb, moodustades CO2 ja vee: CH3CH2OH + 3O2 -> 2CO2 + 3H2O. Etanooli saadakse suhkru, näiteks glükoosi, kääritamisel pärmiseente abil, vaata viinaajamine. C6H12O6 -> 2CH3CH2OH + 2CO2 Selle protsessiga saab toota kuni 25% etanooli (kaheldav, tavaliselt mitte üle 15-16%), kuna pärmiseened surevad kõrgemas kontsentratsioonis. Samuti on võimalik toota eteeni hüdratatsioonil C2H4 + H2O -> CH3CH2OH. Etanooli kasutatakse eelkõige alkohoolsete jookide tootmisel. Samuti läheb suur osa etanoolist autokütuseks, seda just Ladina-Ameerika maades, kus suhkruroo töötlemisel üle jääv etanool on väga odav. Etanooli on võimalik kasutada
Mõisaajaloo tundides tekib alati elav poeemika, kas hoone on algselt ehitatud viina põletamiseks või juustu tootmiseks. Raamatus Eesti mõisaarhitektuur on mõisate ajaloo uurija Ants Hein kirjutanud viinatootmisest mõisates. Nii tõusis viinapõletamine siinsete mõisate kesksemaks majanduslüliks alles XVIII sajandil kolmandal veerandil, eriti pärast 1766.aastat, mil Eesti- Liivimaa alkoholile avanes turg. Lisaks sellele, et viinaajamine kujunes mõisate soodsaks mooduseks viljasaaki realiseerida, sai viinatootmine järelejääva praagaga odavalt nuumata suurt hulka kariloomi, saadav sõnnik aga aitas tõsta põldude saagikust. Kui XVIII sajandi keskel põletati viina vaid vähestes mõisates, siis sajandi lõpul oli praegu kõigil neist omaette viinaköök ning piiritusetoodang kerkinud juba 1,4-1,6 miljoni pangeni aastas. Kõrvale jäi ainult osa väiksemaid mõisaid, harvem oli kõrvalejäämise põhjuseks raskused kütte,
annaabi.ee 
