Raamatu peategelane oli kaptenkomandör Nikolas Batrian. Ühel saatuslikul päeval sai Batrian kõrgemalt juhtkonnalt ülesande korraldada õppepommidega õppehäire. Tegelikult anti tema käsutusesse tuumapommid. Need hävitasid ookeanisügavuses oleva ookeaniinimeste tsivilisatsiooni. Välja merepinnale ilmusid miljonid surnud mehed, naised ja lapsed. Süüdlaseks toodi Batrian, kes arreteeriti koos oma mitmetuhandelise meeskonnaga. Teda süüdistati ookeaniinimeste vastu sooritatud tuumaholokaustis. Järgnes kohtuajaloo pikim kohtuprotsess, kuna ei leitud ühtegi elusat tõendit ookeaniinimesest. Ühel päeval põgenesid Batrian ja tema sõber kaptenleitnant Stajanovic vanglast ja läksid ise otsima ookeaniinimest, et pääseda ära sealt üksildasest ja hirmuäratavast Alligaatoriarkaadiast. Nende otsingud olid täis seiklusi, kuid ka läbipõrumist. Kuna nad andsid vanglast põgenedes vande, et kui nad ei leia mida otsivad, siis pöörduvad tagasi vanglasse ning sed...
23 Rituaal muudab ilusa surma kollektiivseks nähtuseks; kui enne väitsime, et Baturini tegelaste tõeotsimine on egoistlik, ainult enesele pööratud tegevus, siis tõeotsimiste päädimine rituaalses surmas võib surmavaliku egoismi pöörata kogukondlikuks sündmuseks, mis mõjub kogukonda taasloovana. Ohvriõli pole enam seesama, mis lihtsalt nafta; naftakaevandamine omandab üleva varjundi. Romaanis “Sõnajalg kivis“ sümboliseerib ilu ja surma ühendust viimsevaatetorni kujund. Nimelt kasutatakse vanglas, kus peategelane Batrian viibib, vangide hukkamiseks nn. humaanset meetodit: vangid hukatakse esteetilisel viisil, nad langevad alla viimsevaatetornist. Seda torni on romaanis kirjeldatud nõnda: Optimistlikult kahvaturoosa sajameetrine raudbetoonist tornehitis troonis kõrgelt üle kindlusvangla, võimaldades sekka süngetele vaadetele müüride vahel nautida helgemaid vaateid väljaspool müüre: elüüsilisi
viimane noa haaras ja Stajanovici tappa tahtis. Stajanovic oli aga laevastiku meister võitlusspordis ja välkkiire reageerimise tagajärjel tabas fileerimisnuga hoopis ründajat. Ilma suurema probleemita lohistati Muhhammad jäätmeboksi, kust ta koos muude jäätmetega alligaatorite roaks läks. Söögilauas istus Batriani vastas hallinevate juustega mees, kelle rinnas oli märk tähtedegaVVT. Märgi kohta küsides sai Batrian teada, et tegemist on viimsevaatetorni töötajaga ehk timukaga. Tuli välja, et mees oli olnud 19 aastat preester Lõunamissioonil. Ta oli tulutult püüdnud pöörata usule metslaste, hõbedakaevurite ja teemandiuhtjate hingi. Sellest ei olnud kasu, nad pöördusid tagasi räpase elu ja roimade juurde. Ühel päeval sai tal sellest isu täis ja tuli siia tööle, timukaks. Aasta jooksul said vangid ühel korral lähedastega kohtuda. Ühel õhtul avastab Baturin,et
annaabi.ee 
