heledatooniline Autoportree kübaraga (1931, õli). Peagi muutus värvikäsitlus jõulisemaks ning kontrastsemaks, ruumilisus tajutavamaks: Maastik (1933), Petseri klooster (1934, õli). 1930 aastate keskel maalitud Talutuba soemüüriga, Kollased lilled sinisel (mõlemad maalid u.1935, õli) ja muud teised on säravad ja erksad. Kui värvigamma hiljem pehmenes, sugenes lähitoonide kooskõlasid (Natüürmort roosa päevavarjuga, Daam rohelises rohelisel - mõlemad 1936, õli). Viimaseis kodumaal valminud teoseis Isaportree ja Natüürmort (mõlemad 1937, õli) on vorm saavutanud senisest suurema plastilisuse. Pariisis loodud maalid on varaseimast õhulisemad ja varjundirikkamad - Nõjatuv akt (1938, õli, asub A. Starkopfi muuseumis), Lugeja (1939, õli). Pärsimäest endast pilte: Pärsimäe autoportreed (maalis iseennast): Mõningaid tema teoseid: Tüdruk kuuvalgel (1935-1937) Prantsuse köök Lamav naisakt (1938, õli)
Õppeainetest huvitasid Aavikut eeskätt võõrkeeled gümnaasiumi alamais ja keskmistes klassides ladina ja saksa keel, viimastes klassides aga prantsuse keel. Vabatahtliku õppeainena õppinud Aavik koos teiste eesti poistega kahes gümnaasiumi viimases klassis eesti keelt. Neid tunde andnud üks kord nädalas pärast lõunat Kaarma pastor Fr. W. Ederberg. Olles gümnaasiumi viimaseis klassides, õppis Aavik kodus omaalgatuslikus korras soome keelt. Johannes Aavik alustas oma ülikooliõpinguid Tartus, astudes 1902. a. sügisel Tartu ülikooli ajalookeeleteaduskonna vanade keelte osakonda. Lähemasse kontakti astus ta Tartu kroonugümnaasiumi vanema klassi õpilase Gustav Suitsuga, kes toimetas kirjandushuviliste noorte albumit "Kiired". J. Aavik käis mitu korda kunstnik M
annaabi.ee 
