rüüstasid Lidisfarne kloostrit ühel Inglismaa kirderanniku saarel. Selline jultumus oli sokiks kogu kristlikule maailmale. Ometigi ei jäänud "põhjamaa paganate" rüüsteretk viimaseks, vaid sellesarnastest sai Lääne-Euroopa jaoks õudne reaalsus veel mitmeks sajandiks. Viikingid tungisid piki Euroopa suuri jõgesid Rein, Seine, Loire kuni Pariisini välja. Pariis rüüstati 845. aasta lihavõtete ajal; kutsumata külalistest vabanemiseks pidi Prantsusmaa kuningas Karl maksma viikingeile 3150kg hõbedat. Lisaks võttis viikingite pealik Ragnar suveniiriks kaasa tükikese linnaväravast. Küllap pakkus linlastele lohutust teadmine, et nii Ragnar ise kui ka enamik tema meestest surid tagasiteel kodumaale ootamatusse haigusesse. Viikingid hakkasid talvituma vallutatud paikades ja rüüsteretked venisid vahel aastatepikkuseks; kulusid veel mõned aastad ning osa viikingeid, nagu näiteks need, kes olid jäänud pidama
ristiusustada sealsed asukad; eeskujulikult õnnestus see Leifril oma ema juures (viimane ehitas läänepoolkeral esimese kiriku), halvasti aga isa juures, kes kutsus preestreid päevavarasteks. (Ceram 1978:25). Selle kohta on olemas juba arheoloogilised faktid, sest selle esimese kiriku jäänused kaevasid välja Knud Krogh ja teised taani arheoloogid ning 1967. aastal ilmusid maailma ajakirjanduses fotod seal leitud luustikest. Luustikud kuulusid kahtlemata viikingeile, kes olid seal elanud, sealt teele asunud ja Ameerika avastanud. (Ceram 1978:25). Saagade järgi oli Leifr see, kes esimesena avastas uue maa. 1001. aastal ostis Leifr Bjarni laeva ära ja purjetas koos 35 mehega (nende seas ka üks "lõunamaalane", tõenäoliselt sakslane, vähemasti saksa keelt rääkinud mees nimega Tyrkir) maakuulamisretkele läände ja sattus kivisele rannikule, mille järgi andis ta maale nime Helluland (Lamedate kividega maa). See on praegune Baffini
annaabi.ee 
